Postitas Spellbound » 26. Juuni 2013, 22:13
Marveli stiil (The Avengers ja muud loomad) väljendub ainult linna väga mastaapses hävingus. Pigem on siin otsast lõpuni tunda Nolan suunitlusi ja Snyderi stiilitunnetust, millele andis väga hea aluse "Watchmen".
Mind ei huvita Superman. Snyderi Superman on aga väga huvitav. Mind huvitab tegelane ja tema karakter ja need kaugused, kuhu ta on valmis minema. Ja selle järgi on "Man of Steel" suurepärane jätk Nolani Batmani ja Snyderi "Watchmeni" arendatule. Fännid nutku ja halagu (Zodi saatuse pärast), aga uus Superman on vähemalt inimlikum, reaalsem ja veenvam kui lihtsalt võitmatu mees ühe nõrkusega. Clark ei teadnud täpselt veel, mida teha, sest tegu on ikkagi origin story-ga. Ta ei ole veel Superman. Ta on inimene, kes saab Supermaniks ja peab seda nüüd mõistma. Clark oli filmis Superman ainult paar päeva ja ta alles püüdis aru saada, mida tähendab olla maailma võimsam olend ja isegi seda ta veel väga hästi ei mõistnud.
Clarki lapsepõlv ja üleskasvamine meenutustena töötasid suurepäraselt, sest meile anti edasi võtmemomente tema elust, mida juhtis suures osas väga karismaatilise, kuid üürikese osa saanud Costner.
Zodi ja tema relvavendade valu oma maailma ja rahva pärast meenutas natuke uut "Star Treki", kus siis romulan Nero nuttis taga oma kodu ja lähedasi. Seekord aga läks Krüptoni kaotus mulle reaalselt korda ja mõistsin ning isegi sümpatiseerusin Zodiga, sest tal ei olnud valikut. Ta oli selliseks loodud. Clark oli esimene omade seast, kellel oli valik olla see, mille poole hing ihaldab ning see andis talle ka kõige inimlikuma külje üldse.
Ühtlasi on Michael Shannon Zodi rollis nii painajalik, võimas ja samas veenev, et kogu film oleks võinud tema ümber rohkem keerleda.
Malicku`lik kaamera (liblikad ja rohulibled), rusikalöögi kaadrid, üleõlakaadrid linna peal ringi lennates ning üleüldine hallikas, rõske ja selline külm toon andis filmile ka oma näo. Ei olnud varasemate kangelaste suurfilmide kordamise tunnet.
Algus Krüptonil oli lihtsalt maagiline. Väga ilus. Russel Crowe on endiselt väga veenev olemaks ükskõik kes. Zimmeri muusika aitas ka muidugi kaasa.
Action, CGI ja võitlus kõikvõimalikes kohtas või siis pigem läbi kõikvõimalike asjade on tõeline spektaakel. Lihtsalt vaata ja naudi. Need sisse zoomimised on vist üldse viimasel ajal trendiks kujunenud, aga annavad kiirele ja võitlus täis tegevusele palju juurde küll. Ikkagi väga ilusad võttepaigad (CGI or not), valgusekasutus (meenutas Abramsi stiili) ja selline totaalne momentum tunne. 3D-d muutis vähemalt minu jaoks elamuse suuremaks. Pilt ei olnud liiga tume nagu "Iron Man 3"-e puhul. Pigem sama hea kui "Star Trek Into Darkness"-i ajal ehk elamus oleks nagu suurem, kuid 3D-d ei pane väga tähele, aga samas ei riku ka.
"The Avengers"`i lõpulahing jäi selle kõrval igavaks ja "Iron Man 3"-st (alandasin hinnet) ei pea vist isegi rääkima. Ja ka mitte Ämblikmehest...
Koos "Star Trek Into Darkness"-iga senise aasta parim blockbuster.
8/10 - miks? Aga sellepärast, et tegu pole päris sellise muutustelaineid vastu žanri piire peksnud tegijaga nagu seda oli Nolani "Batmani" triloogia. "Man of Steel" pakub rohkem tuntud lugusid ja harjumuspäraseid tegelasi kui midagi uut ja väga originaalset. Taaskord. Suurepärane nägemus. Snyder, nüüd saad "Sucker Punchi" ka andeks. Tubli töö, Nolan ja Snyder ja co. Ja nüüd teise osa juurde...ja Lex Luthori?
Who are you? Who slips into my robot body and whispers to my ghost?
LEVEL 1