Hüljatud (2012)

[Soprano]

Hüljatud (2012)
Les Misérables (2012) (2012)

Victor Hugo kuulsaim romaan "Hüljatud" on varasemate aastakümnete jooksul korduvalt ka kinoekraanidele jõudnud. Kõige suuremat menu on see teos nautinud aga hoopis muusikalina teatrilaval ja seda nii Londonis, Broadwayl, kui ka Eestis (21. sajandi alga-astail käis seda siinmail vaatamas üle 50 tuhande inimese). Londonis on tükk olnud ilma vaheaegadeta programmis juba üle 27 aasta.

Pole siis ka midagi imestada, et sedapuhku on tee suurele kinoekraanile rajanud selle klassikalise loo muusikaliversioon, milles võtavad igihaljad laulud käsile ning annavad nendele uue, värske hingamise sellised maailmakuulsad staarid nagu Hugh Jackman, Russell Crowe, Anne Hathaway, Amanda Seyfried, Eddie Redmayne, Sacha Baron Cohen, Helena Bonham Carter ja paljud teised. Linaloo lavastajaks on filmiga "Kuninga kõne" nii parima režissööri Oscari, kui ka kõik teised võimalikud auhinnad endale korjanud Tom Hooper, kes kasutas seda linalugu filmilindile talletades lihtsat ent samas äärmiselt harva kasutatavat meetodit - absoluutselt kõik näitlejad laulsid oma laulunumbrid otse võtteplatsil kaamerate surisedes ega ei kasutanud selleks eelnevalt stuudios salvestatud laulude fonogramme. Esituste ausus ja autentsus jõuavad sel moel sootuks paremini ning vahetumalt kinopublikuni.

www.forumcinemas.ee

Loe täielikku tutvustust siit

[rauls]

Anne Hathaway (Fantine) meeldis kohutavalt. Tema rollisooritus oli parajalt tundeküllane (mitte ülepingutatud) ja Fantine'i lugu läks hinge. Selle rolliga tõusis Hathaway minu silmis absoluutsesse tippu (kuhu aitasid teed rajada eelkõige osatäitmised filmides "Brokeback Mountain" ja "Rachel Getting Married"). Filmi algusosa või isegi nii umbes esimene kolmandik oli tõeliselt hea, just eriti Fantine'ga seoses. Algus(kolmandik) oli sihuke mõnusalt sünge ja kaasahaarav. Siis muutus asi liiga imalaks ja pidev laulmine ei toiminud üldse. Suured dramaatilised stseenid mõjusid kuidagi võltsilt. Lisaks Anne Hathawayd enam ülejäänud kahes kolmandikus sisuliselt polnud. Russell Crowe ei saanud muusikali stiilis laulmisega üldse hakkama - filmi üks suuremaid käkerdisi! Ei saa öelda, et ka Hugh Jackman oleks olnud suurepärane lõõritaja. Üleüldse, kas oli vaja ikka kõike lauldes öelda (võibolla ca 1% dialoogist toimus rääkides)!? See hakkas ühel hetkel juba tobenaljakaks muutuma. Nii mõnigi laulukoht tundus lihtsalt ilma erilise viisita punnitatud jorutamisena. Laulmise ja normaalse rääkimise suhe oleks võinud olla umbes nagu "Singin' in the Rain'is" (1952). Vähemalt Sacha Baron Coheni kaasamine tekitas elevust. Iga tema ekraanile ilmumine tõi muige näole. Lahedalt tehtud roll.

Ootasin palju võimsamat elamust. Anne Hathaway ja tugev algus päästis hullemast.

6/10

[uLtImAtEcRiTiC]

Isegi peale raulsi arvamuse lugemist ootasin midagi paremat. Sel korral oli treiler kahjuks filmist üle. Vähemalt gloobuste osas kindlasti üks nõrgemaid, seda näitab ka Metascore: 64/100, mis teiste puhul oluliselt kõrgem.

Algus(kolmandik) oli sihuke mõnusalt sünge ja kaasahaarav. Siis muutus asi liiga imalaks ja pidev laulmine ei toiminud üldse. Suured dramaatilised stseenid mõjusid kuidagi võltsilt.

Algusel polnud tõesti viga, sündmused arenesid aga kuidagi väga kiiresti ja poole filmi peal oli lõpp juba lähedal. Siis hakkas kõik venima ja eriti pikaks venitatud lõpp kujunes juba terroriks. Inimesed lahkusid ja meil hakkas mõlemal pea valutama.

Näitlejate osas - Hathaway mulle nii kustumatut muljet ei jätnud (kuigi ilma juusteta nägi ta välja nagu Kari Murutari teisik - vähemalt lõpuosas oleks võidud halastada ja talle juuksed tagasi anda). Samuti mõjus Hugh Jackman võõralt ning ka tema laulunumbrid ei olnud suurem asi. Selle "raundi" võidab Liam Neeson.

Lemmikuks (ja osaliselt ka põhjuseks, miks ma seda üldse vaatama läksin), erinevalt raulsist, oli Russell Crowe, tema osa sümpatiseeris mulle kõige enam. Crowe on sobivas eas ja võiks rohkem sääraseid (lihtsustatult antagonisti) rolle teha. Kahjuks oli Javert'i tegelane aga liiga pehmekeseks ja heaks muudetud , mistõttu Geoffrey Rush vanemas versioonis palju tugevama emotsiooni tekitas.

Vähemalt Sacha Baron Coheni kaasamine tekitas elevust. Iga tema ekraanile ilmumine tõi muige näole. Lahedalt tehtud roll.

Sacha Baron Cohen jäi ka minu jaoks plusspoolele, kuigi teda üritati paraku igasse teise stseeni toppida.

Nii mõnigi laulukoht tundus lihtsalt ilma erilise viisita punnitatud jorutamisena.

Nii mõneski kohas põhimõtteliselt lihtsalt räägiti viisijupi taustale.

Eriti rusuvalt mõjus lõpulaul ja tegelikult terve viimane kolmandik, mistõttu võib öelda, et Tom Hooperi needus minu jaoks jätkub. Kuninga kõnega võrreldav - 4,5/10.

[Zinera]

5/10

Muusikalid pole ikka üldse minu teema. Kaks ja pool tundi vaid laulmist ja viisijuppe, lugu ise jäi tahaplaanile ning oli kiirustades ära tehtud, et vaid laulukesed saaks ära esitada filmi jooksul. Muidu väga viga ei olnudki, tegelased olid läbivad terve filmi, armastust ja viha jagus palju. Pinnuks silmas olid Samantha Barks ja Eddie Redmayne, kes ei andnud loole midagi juurde ja oma oskuste poolest antud filmis oleksid võinud kõrvale jääda...
Sascha Baron Cohen meeldis ka mulle, natukene huumorit ka selle draama kõrvale.

[rauls]

Lemmikuks (ja osaliselt ka põhjuseks, miks ma seda üldse vaatama läksin), erinevalt raulsist, oli Russell Crowe, tema osa sümpatiseeris mulle kõige enam. Crowe on sobivas eas ja võiks rohkem sääraseid (lihtsustatult antagonisti) rolle teha. Kahjuks oli Javert'i tegelane aga liiga pehmekeseks ja heaks muudetud

Igaks juhuks ütlen, et Crowe puhul häiris ainult tema kehv laulmine. Muidu tegi mees hea soorituse. Aga jah, Javert oleks võinud küll veel karmim kuju olla.

[Spellbound]

Esiteks on tegu ennenägematu projektiga. Selliseid muusikale pole varem tehtud ja raske on seda ka lihtsalt muusikaliks nimetada. Žanrimääratlus "muusikal" pigem alandab Tom Hooperi ja kogu näitlejateansambli unustamatu töö väärtust.

Alguses ei uskunud mina sellesse projekti. Muusikali ennast olin varem veebi vahendusel vaadanud ja tunnistasin selle eepilisust ja võimsust lavashowna. Esimene trailer võlus mind aga täiesti ära. Need kaadrid, Hathaway laulmine ja tema välimus ning film visuaalne maailm!

Tom Hooper ja co on valmis saanud pigem eksperimendiga, mis õnnestus igas kategoorias. Mitte kuskilt pole koomale tõmmatud, kõik on ekraanile ujutatud - haige, katkust räsitud, kole, räpane realism ja iga viimanegi kui emotsioon, mida üks näitleja on suuteline vajadusel edastama. Hathaway esitus poleks olnud pooltki nii võimas kui Hooper oleks hakanud seda ühe püsivat kaadrit lõikama. Selle asemel vaatas kaader talle otsa ja sundis vaatajat sama tegema. Ei saa kõrvale vaadata. Vaata, hinga ja tunne seda valu, mis jookseb mööda ekraani.

Spoiler :

Hugh Jackmani pole kunagi olnud nii haavatav ja murtud.

Spoiler :

Samantha Barks on Hathaway ja Jackmani kõrval filmi tõeline täht. Vist ainuke tõeline laulja peategelaste seas ja varem ka Hüljatude lavamuusikalis Eponine`na esinenud Barks vääriks rohkem tähelepanu, aga on selge, et tema esitust oli vaja natuke nõrgemaks keerata, sest muidu räägitaks ainult temast.

Spoiler :

Lauludega on sama lugu, mida ennist ütlesin muusikali kohta. Laulud pole olulised. Pole oluline, milline näitleja laulab. Oluline on hingestatus ja näitlejatöö, mille kaudu ta laulu esitab. Kõigepealt oli näitlejatöö ja siis esitus.

Mina igatahes elasin ja hingasin iga kaadri rütmis. Hunnitu produktsioon ja mulle aina enam meeldiv Hooperi viltune kaamera ja pikad kaadrid teevad sellest omanäolise ja teistest selgelt eristuva filmi.

9/10 - esimene emotsioon ei olnud nii positiivne, aga 2 päeva möödumisel ei saanud filmi kordagi peast ja nii kerkis ka hinne. Miks mitte 10/10? Siiani häirivad ilmselt minu suhtumisest või siis leppimatusest natuke Amanda Seyfried ja Eddie Redmayne. Ma ei usu nende siirust. Nende esituses on midagi võltsilt teatraalset, aga see on ainult üks tilk tõrva meepotis.

[LiveForThis]

what he said


Eelmise aasta või koguni viimaste aastate unikaalseim ja ambitsioonikaim filmielamus.

Müts maha Tom Hooperi, Hathaway ja Jackmani ees. Tegemist on kohati kohmaka, kuid siiski liiga joovastava elamusega, et miinuspooltele erilist rõhku asetada.

Hooper üllatas igas mõttes.

5/5
Eelmise aasta üks parimatest.

[Hea Aasta]

Jah, jään ka nendega ühele nõule, kes pidasid Les Miserables'i meeldejäävaks filmielamuseks. Ma ei ole siin teemas esiletooduga nõus, et laulmine jättis loo kuidagi tahaplaanile. Lihtsalt pead aimama, mida vaatama lähed. Eestlased on kultuursed inimesed, kinos päris palju rahvast, kuigi oli näha, et kõik ei saanud asjale päris pihta (ju siis ei osatud arvestada, et tegemist on ikkagi muusikaliga).
Seega jah, väga meeldis. Loos leidus nii tragöödiat, armastust kui ka komöödiat. Jackmani Valjean ja Crowe Javert sobisid minu arust väga hästi kokku, moodustades võimsa vastasseisu. Ma ei kritiseeriks mitte ka Crowe laulmist, kuigi ma pole muidugi ka muusikalise võimekuse hindamiseks teab mis pädev, eriti ühekordse vaatamise põhjal. Selge on aga see, et Javert pakkus filmis nii mõnedki meeldejäävamad momendid.
Aga mis puutub laulmisesse, siis muidugi nõustuks selles osas, et Anne Hathaway pani selles suhtes küll kümnesse.

5/5

[Forzelius]

Õeh, frustreeriv vaatamine oli. Minu arvates on muusikal suhteliselt väljasurnud žanr, mis on oma aja filmikunstis ära elanud. Ja kuigi katse integreerida seda ning romantilist seiklusdraamat ühte, oli tulemus sama, mis "The Fly"'s. Rõve hübriid. Kogu see laulmine häiris peaaegu iga stseen. Ehk kõige paremini mõjus see suurte rahvamasside stseenide ajal, kuid Crowe ning Jackmani omavahelisi pingekoldeid see pigem naeruvääristas. Lisaks, väga vähe oli riimuvaid värsse, mis vihjab laisale kirjutamisele. Oleks parema meelega vaadanud kogu seda asja ilma muusikali prismata.
Samuti oli kogu lugu kiirustatud, aga vaadates, kui mahukas algmaterjal see on, siis ei usugi, et sellest on võimalik teha kinofilmi mõõtmetes meelelahutust. Miniseriaal või mitte midagi. Praegu jättis lihtsalt lohaka mulje. Plusspoolte alla paneks kenad setid ja Sacha Baron Coheni. Kui midagi kokkuvõtvalt öelda, siis: laulev dialoog lihtsalt võtab tõsidust nii palju vähemaks, umbes sama palju kui neljas sein. Kui pole just näiteks "Singing in the Rain", kus tegelased teadlikult (ja vaatajale arusaadavalt) tegevustikust väljuvad ning saju kätte pladistama lähevad ja Gene Kelly meisterlikult jalga keerutab, siis see žanr filmina lihtsalt ei toimi minu jaoks.
6/10

[LiveForThis]

Samuti oli kogu lugu kiirustatud, aga vaadates, kui mahukas algmaterjal see on, siis ei usugi, et sellest on võimalik teha kinofilmi mõõtmetes meelelahutust. Miniseriaal või mitte midagi. Praegu jättis lihtsalt lohaka mulje.
6/10

You do know it is based on the musical?
Hugo megaeepose mahukusega ei anna seda eriti võrreldagi.

Muusikal on sisu arengult enam-vähem samasugune. Suured tunded ja veelgi suurejoonelisemad laulud oma kisklevate tunnete väljendamiseks, räme sotsiaalne ebavõrdsus, inimeseks olemise katsumused keset ebainimlikke tingimusi, mis inimesi nagu rotte porri trambib jne.

Ise tundsin ka muidugi kiirustamist, aga hiljem siiski adusin, et film liikus ikkagi ju ainult muusikali piireis ja püüdis kannatlikult muusikali kui sellise põhielemente pidevalt koos hoida.

[Forzelius]

Muusikal on sisu arengult enam-vähem samasugune. Suured tunded ja veelgi suurejoonelisemad laulud oma kisklevate tunnete väljendamiseks, räme sotsiaalne ebavõrdsus, inimeseks olemise katsumused keset ebainimlikke tingimusi, mis inimesi nagu rotte porri trambib jne.

Ma olen kohati nõus, et muusika väljendas paremini nende tundeid, kui loodusobjekti või kirikutorni vaatamine seda eales teinud oleks, kuid kuidagi lihtne tundus kogu see muusikaline pool, välja arvatud paar suurejoonelisemat stseeni. Mõtlesin juba kinos, et vanasti tehti muusikale ikka nii, et kogu aeg olid riimid ja viis oli äratuntav. "Les Miserables" meenutas selles mõttes kohati nagu mingit spoken word teemat või šamanismi, kuna tihti polnud isegi laulu, vaid joriseti poole lause pealt mingi umbmäärase viisiga. Ei tea, musikaalne pettumus oli nii suur. Mulle kui kunagisele kooripoisile, vähemalt.

[LiveForThis]

Mitte, et muusika väljendaks nende tundeid paremini, aga usun, et Les Miserablesi muusikali põhjal looduna ja rangelt selle piiridesse pugeva filmiadaptsioonina on Hooperi tõlgendus märgatavalt ambitsioonikam ja originaalsem kui tavapärane muusikal kinoekraanil.

Kõige enam rabab aga asjaolu, et Hooper rõhutab pidevalt oma filmikeelde tõlgitud muusikali ebatäiuslikkust. Selle asemel, et läbi avara ja põneva montaaži pakkuda erinevaid plaane mis tahes objektist ja sinna vahele torgata pisaraid täis laulja emotsioonidest tulvil näo, naelutab ta vaataja pilgu näitlejale nagu vaataksime me Les Miserablesi muusikali lavaversiooni, kus kõige olulisem on laulja välimus ja ilmekus, hääl laulmisel. Sellest lähtuvalt eemaldab ta aga kõik segavad asjaolud nagu kostüüm ja ümbritsevad lavakonstruktsioonid ning asetab suurde plaani pingutusest tulvil näitleja, kelle esmaülesanne on näidelda, mitte laulda. Julgeks pean Hooperi poolt ka seda, et ta võttis üldse kätte ja lõi esmalt mängufilmi ja siis alles muusikali. See omapärane sümbioos lavamuusikali teatraalsusest ja mängufilmile omasest kitsast pildikeelest, mis muudab oodatud spektaakli hoopis intiimsemaks, lähedasemaks ja loomulikult ka ebamugavamaks, on minu jaoks vägagi õnnestunud.

Parimad näited on kindlasti Jackmani kirikustseen ja Hathaway "I Dreamed a Dream". Viis, kuidas Jackmani laulis, on niivõrd kaugel puhtast laulmisest, et see stseen defineeribki kogu Hooperi ponnistuse võlu ja tema üleüldise stiili antud muusikalise filmi puhul.

Hooperi katse liita emotsioonidele toetuv paigalseis (muusikal) ja pidev liikumine (film) on igati kiiduväärne, sest ta ei liikunud üldsegi mitte mööda ootuspärast rada.

Seepärast leian, et tänu ootamatule ambitsioonikusele oli elamus selle võrra võimsam.

[Forzelius]

Las ma näen, kas ma saan õigesti aru. Ehk siis need asjaolud, mis klassikalises võtmes ütleksid, et asi on lohakalt tehtud (ebapuhtad laulmised, mitteriimuvad värsid, katkendlik rütm), tegid sinu jaoks asja paremaks?

[LiveForThis]

Enam-vähem jah, aga muidugi mitte seda, et tegemist oleks olnud Hooperi taotlusega. Lohakus jne, I mean.

Ja need elemendid tegid asja ainult sellepärast paremaks, et filmi enda stilistika toetas seda. Heightened realism kui täpne olla. Hooperi enda sõnad ka muide. Seepärast olidki kõik muusikali laulunumbrid esitatud ebapuhtalt (murduvalt, poollauldes), et tuua esile näitleja/tegelase tormlev emotsioonide meri.

[Hea Aasta]

Õeh, frustreeriv vaatamine oli. Minu arvates on muusikal suhteliselt väljasurnud žanr, mis on oma aja filmikunstis ära elanud.

Sul on ehk õigus. Kõik oleks olnud palju parem, kui filmis oleks inimeste asemel laulnud robotid ning tegevus oleks toimunud tuleviku Prantsusmaal planeedil Gliese 581 g.
Sellise läbikukkumise kohta polegi senimaani halvasti läinud - kõige edukam film Kuldsetel Gloobustel, sh parim film, parim meesnäitleja, parim naiskõrvalosatäitja. Annaks jumal, et Oscaritel lisa ei tuleks!