Kõik Hollywoodi ajaloolised koletisefilmid ja vist ka Burtoni enda lapsepõlv ühes filmis ja ühes loos, aga töötas. Stop-motion sobis teadliku valikuna nii hästi, et kui
lõi sisse tõsine nostalgialaks kõikidest nendest Gojira filmidest.
Issand kui ilus oli see see kõik nii visuaalselt kui ka kunstiliselt. Varjud plankudel, väheliikuvad suunurgad või siis õpetaja jubedad hambad - Burtoni kiiksu lendas igas ilmakaares ja tegelikult on lausa hea meel, et ta on tagasi liikunud juurte juurde ja jätnud selle viimase aja uimerdamise.
7/10 - visuaalselt ilu nõrgestas loo otsekohesus, mis näiteks ParaNormani puhul ei häirinud, kuna uusi elemente loo jutustamises endas oli piisavalt palju.
Homage filmina lapsepõlvest ja kaotusest ideaalne.
Kuna hiljutine valus isiklik kogemus lemmikloomaga
(kiisu läks manalateele) on alles värske, siis teatud nukrus ja igatsus tekkis küll, aga eks see on ka Burtoni kui modernse muinasjutuvestja üks parimaid külgi - ta paneb oma tegelastest ja maailmast hoolima isegi siis kui sa seda üldse ei arva ega oota.