Maailma viimane armulugu

[uLtImAtEcRiTiC]

Maailma viimane armulugu
Seeking a Friend for the End of the World (2012)

Asteroidi lähenedes Maale, leiab mees end pärast naise paanikas põgenemist täiesti üksinda, ning otsustab võtta ette reisi, et taaskohtuda oma kooliaegse kallimaga. Teda saatev naaber lisab aga kogemata tema reisile väikese pöörde.

Loe täielikku tutvustust siit

[homunkulus]

Intrigeeriva poindiga lugu milliseid on muidugi erinevate nurkade alt ka enne tehtud (n Melanhoolia, Eesti toodangust Täitsa lõpp, rääkimata muudest eriefektilisematest apokalüptilistest filmidest a la Deep Impact jms.), aga mitte niiväga just tolle filmi rakursist, mis minu arust on kõige intrigeerivam ja mõtlemapanev – st. kuidas me üksikisikutena käituksime kui me teaksime, et meid ootab kohe-kohe, loetud päevade pärast vältimatu hukk. Mida me tegelikult teeksime, kuidas me suhtuksime ja mida (või kas üldse?) võtaksime ette asjade, asjaolude ja inimestega, kes on meid kuidagi pidi mõjutanud, meile korda läinud, meie vastu head olnud või vastupidi - meile liiga teinud või hoopis kellele me ise oleme liiga teinud? Ja milliseid protsesse tooks selline fataalne fakt ühiskonnas laiemalt kaasa?

Kas toimuks mingi suuremat sorti enesehävitamine läbi ohjeldamatu hedonismi, või kättemaks ja üleüldine vägivalla eskaleerumine? Või hoopis heldimine, soov olla kõigi vastu osavõtlik, kaastundlik ja altruistlik, püüda ahmida looduse ilu, inimeste headust, heastada ülekohut, jagada laiali oma vara kuna me nagunii oleme kõik hukule määratud? Ja millised on erinevate käitumiste motiivid? N-ö ratsionaalsemad tüübid võivad leida pääsetee mõttes, et äkki aitabki lunastuseks oma vara laiali jagamine ja ruttu heaks hakkamine. Et äkki ongi karma ja ümbersünd või hauatagune elu jms? Äkki saab midagi veel heastada?

Palju eksistentsiaalseid, põhimõttelisi ja süvafilosoofilis küsimusi. Aga miks me ei tee kõike seda, mida me teeksime kindlast maailmalõpust teadlikud olles (ma ei pea silmas halba) juba niisamuti ilma ühiskondliku maailmalõputa, selle teadmise juures, et meie enda elutee ei ole lõputu ja me ei tea kunagi kindlad olla millal viimne päev koidab?

Ilmselt toimuks paljugi sarnaselt nagu fimis paista lasti – osad säilitaksid kõigest hoolimata endise rutiini lootuses apokalüptiline sündmus edukalt üle elada või siis leides just rutiinis kindlust, lohutust ja mõtte. Osasid tabaks sügav apaatia, osad üritaks eufooriliselt võtta elult mis võtta on, osad saadaks nii mõnegi vihavaenalse teise ilma, osad ei maldaks üldist lõppu ära oodata ja paneks oma maailmale ise punkti.

Hoolimata ekraanilt paistvast väikesest vahendite kulust, andis film küllaltki hästi edasi seda, mida see oli ilmselt edasi andma kavandatud – tundeid ja mõtteainet. Et lõpuks pole mitte miski jääv ega iganeve ja loeb vaid see, kuidas me oleme elanud, mida kogenud... ning armastus, mis ulatuvat ka üle surma.


7/10 kuivõrd aines andnuks veelgi enamaks, aga kokkuvõttes hea film.

[Ralf]

Tonaalselt ebaühtlane, aga üsnagi nauditav high-concept draama. Sarnaselt eelkõnelejale meeldis mullegi jälgida, kuidas hävingu ja surma paratamatus muutis inimeste käitumist ja igapäevaelu. Tundus täiesti usutav, et osad üritavad tagasi rutiini langeda ja eesootavale võimalikult vähe mõelda, samas kui teised hakkavad kontrollimatult tegema asju, millest nad varem hoidusid - kolmandad üleüldsegi märatsevad. Järele mõeldes on viimaste käitumine üleüldsegi mõistmatu... Saan aru, et kui keegi eitusvihas laamendama kukub, on lumepall kiire kasvama ja nõnda hakkavad seda tegema teisedki, aga mida see õige annab? Mõnes mõttes on see film isegi kõige usutavam ja loogilisem maailmalõpuks ettevalmistumise käsitlus.

[Pixie]

Meeldivalt omapärane vaade sellest, kuidas võivad lähenevast maailma lõpust teadlikud inimesed käituda. Kõige enam tundsin kaasa neile, kes üritasid samas rutiinis edasi elada. Oli tunda kurbust ning justkui oskamatust muudmoodi käituda. Peategelased olid toredad, kuid ei sattunud neist vaimustusse. Küll aga meeldis lõpp, kohe väga-väga. 7/10

[Audrey]

Peategelased olid toredad, kuid ei sattunud neist vaimustusse. Küll aga meeldis lõpp, kohe väga-väga.

Jään samale arvamusele peategelaste ja lõpu suhtes. Just oma lõpukaadritega jättiski nii hea mulje. Teine kummitavate lõpukaadritega film on "Cashback" ja neil mõlemal on lõpus kummitavalt hea loovalik!

http://www.youtube.com/watch?v=fu_K_y9TQ-8
http://www.youtube.com/watch?v=hkK04szvPf8

Jäin mõtlema filmi ajal - mida teeksin mina, kui teaksin, et on elada kõigest kuu aega (või 22 päeva või mis iganes).. Küllap ajaksin igasugust jama näost sisse (hõissa kartulikrõpsud ja kook koogi otsa) ja puistaksin südant ehk kunagistele chrusidele (jahhh.. Christian Bale'i ja Michael Fassbender'i kaasa arvatud!). Mässuga kaasa ei läheks (R-Kioskite pesukaitsevahendid jätaksin rahule), kuid mingitmoodi mässuliseks muutuksin vast ikka.

Kuigi pool filmi kohati nagu.. venis.. soovitan siiski vaadata. Kuidagi soe tunne jäi pärast vaatamist.