Apatow filmid on alati olnud vägagi terava ja avaraga keelega käsitlused keskmise ameeriklase elust ja tema keskmisest mõtlemisviisist. Aastatega on Apatow aga aina draamakesksemaks muutunud. Alustades puhtaverelisest komöödia nagu too 40 aaastase neitsi lugu ja lõpetade
dull, but rich draamaga USA keskmiselt jõuka pereelu raskustest jne. See kõik on ehe märk režissööri pidevast arengust. Siinkohal ei saa unustada ka tema tööd produtsendina.
Tema kolmest lavastatud täispikast filmist tundub kõige tugevam olevat "Funny People", sest selles filmis on Apatow`le omane stiil justkui kõige paslikumalt tasakaalustatud, kuigi "Funny People" on pigem draama kui komöödia. "This Is 40" ja "Knocked Up`i" asetaks samale pulgale, sest mõlemas avaldub kõige paremini Apatow`le omane liigne uimerdamine. Peamiselt avaldub see kas siis liigses episoodilisuses või dialoogides, mida ta armastab lõputult venitada. Kõige tihedamini esineb nende kahe omaduse sulam, mida "This Is 40`s" on ka teravalt tunda.
Bloated storytelling on vist kõige parem viis kuidas Apatow stiili iseloomustada. Kohati tundub ta keset oma lugusid liikuvat teab mis suunas ja justkui ei tahagi loo kesksele pingele keskenduda. See on kohati nii frustreerivalt tüütu kui ka parajalt lõbus Apatow`le omane rasvane liha, millega ta lihtsalt ja mõistetavalt liikuva loo täidab. Iseasi kas see rasv tekitab pigem infarktilähedast seisundit või heaolutunde, mis on tundideks garanteeritud. Eks ta seal kuskil vahepeal ole
"This Is 40" on kõike seda, mida ülemises lõigus mainisin, aga taaskord on tegemist vägagi tasakaaluka kompotiga, mis ei tekita tarbetuid seisakuid ja ei uimerda niisama ringi koos üleliigsete stseenide või nende mõttetu venitamisega. Apatow kõik kolm filmi on parajalt pikad ja nii heas kui ka halvas mõttes täis pidevat uimerdamist. Ma küll ei tea, aga ta vist laseb oma filmides ka palju improviseerida. Vähemalt nii tundub.
Näitlejatööd ja näitlejavalikud on suurepärased, teemad olulised (olgugi, et vägagi omased keskmiselt jõukale ameeriklasele ala Modern Family or smth) ja
story liikumine põnev tänu tegelaste ja situatsioonide humoorikusele. Apatow huumorisoon on paigas ja ta ei pinguta üle. Kõik on täpselt doseeritud. Film ise aga ei suuda olla eriti kaasahaarav, sest keskmise ameeriklase perekonnaelu ja selles toimuvat pidevat tühja rabelemist on võõrastav vaadata. Kui see on moderne Ameerika unelm, siis ma tunnen neile ainult kaasa

Perekonnapeade ühisele eesmärgile kõigist probleemidest üle saada ei ole küll mingi probleem kaasa elada, aga suurem mõte selle taga jääb tühjaks ja võõrastavaks. Tekib tunne, et keskklassi ameeriklase pereelu ongi näägutamine, vaidlemine, tühja mula ajamine ja unistamine millestki etemast. Paul Ruddi tegelase lugu läks mulle kõige enam korda ja oleks soovinud, et film oleks kestnud poolteist tundi ja rääkinud meile loo ühest mehest ja tema record company hädadest.

Nende miinuste tulemusena ei köitnud mind pikad arutelud ja pinged, salatsemised Rudd`i ja Mann`i tegelase vahel.
Nothing new or special about that. Siinkohal jõuangi sinna punkti, mis mind "Knocked Up" ja "This Is 40" juureses häirib. Apatow käsitlus ameeriklastest, mis on kindlasti tõene reaalse elu peegeldus, ei ole põnev ega kaasahaarav, sest nood ameeriklased on tühjad ja nõmedad nii mõtlemise, suhtumise kui ka elu eesmärkide tõttu.
Suurimateks plussideks põhilise neliku pereelu kajastus, sealsed pinged ja LOST. Minusuguse fänni jaoks oli seda kõike ilus näha.
3/5 - hea ehk miinuseid on rohkem kui plusse