Postitas 0ll » 18. August 2012, 02:03
Pean Wes Andersoni üldiselt malbeks ja tundeliseks lavastajaks. Usun, et enamik inimesi nõustub. Aga viimasel ajal olen märganud, kui kärsitu ta teatud tüüpi stseenides on - justkui tunneb ennast ebamugavalt ja ei jõua kuidagi ära oodata, millal järgmise idee kallale asuda saaks.
Andersoni leib on pikad tegevuspaiku ja olusid tutvustavad kaameralennud (Ok, lennud on vist natuke vale sõna, kaamera liigub reeglina sirgjooneliselt ja hüppab kohati kaugemale-lähemale) Samuti sobivad talle stseenid, mis tegelasi vaikides jälgivad. Vastukaaluks saab hakkama ka selliste olukordadega, kus on vaja tegevust kiiresti edasi liigutada (ja suurtes kogustes dialoogi ekraanile pursata). Aga hetked, kus oleks vaja aeg maha võtta, kus inimesed tõeliselt südant puistavad/õhku klaarivad... on Andersoni kätes väga imelikult lahendatud. Siin oli kaks sellist stseeni järjest. Sami-politseipealiku ja Suzy vanemate omavahelisest vestlustest suudeti emotsioonid pea täielikult välja imeda - kiiresti vahelduvad kaadrid tuimadest nägudest, imelik kõnemaneer, taustaks ebasobiv muusika. Anderson mõistab, et selliseid hetki on tervikliku loo jutustamiseks vaja. Kahju, et tulemus nii ebasiiras on.
Või näiteks Sami ja Suzy vestlus enne tähtsat otsust. Jah, me teame, et sa oled Wes Anderson, kas seda batuuti on ikka vaja? Hetkel ongi sellest stseenist meeles lõpptulem ja batuut, aga parema meelega mäletaks seda, mida lapsed TÄPSELT ütlesid, nende näoilmeid ja hääletooni. Äkki peaks lihtsalt ise pisut tähelepanelikum olema?
Mulle meeldib Andersoni stiil, aga kohati tapab ta selle ülekasutamisega(?) vajaliku/loomuliku meelolu. Kokkuvõttes meeldis, nagu selle lavastaja looming tavaliselt. Suurepärane näitlejaansambel - alates lastest, lõpetades vanade tuntud tegijatega. Eraldi tooks välja efektse väikerolli teinud Jason Schwartzmani - koos temaga tuli filmi mingi mõnus uus energia.
7/10
Fact is, the law says you cannot touch! But I think I see a lotta lawbreakers up in this house tonight...