Filmi lõppedes mõtlesin, et kuidas selline film siis ühtäkki nii tugevate karakterite ja stsenaariumite osaliseks sai, et üle kahe tunnise kestvusaja nii tarmukalt ja kütkestavalt vastu pidas. Lausa üllatav, et pealtnäha nagu väga tavalisele loole suudeti kahe tunni ja nelja minuti jooksul luua niivõrd tasakaalukas tempo ja suurepäraselt väljatöötatud tegelased. Filmi suurimaks plussiks oli just nimelt omanäoline loo struktuur, milles asetati igale eraldiseisvale segmendile ohtralt aega. Kogu aeg kulus muidugi muhedatele näitlejatöödele, intelligentsele ja realistlikku arutelu esile kutsuva loo arengule ning elulise ja kohati ka väheke ülevõimendatud huumoriprismale.
Oma pikkuse ja suhte eri etappide pikaldaste rõhuasetuste tõttu oli filmil kogu aeg suur tõenäosus kokku kukkuda. Õnneks oli kogu pikaks ja põhjalikuks venitatud kolm akti täidetud elevust tekitavate keerdkäikude, tegelaste ja nüanssidega. Filmi kõige olulisem ja vat et kõige põnevam etapp Michiganis suutis ikka liialt pikale venida. Aga see oleks ka ainuke kriitikanool selle Hollywoodi klišeedest välja hüpanud romantilise
dramedy kohta. Viimasel ajal on päris tihti ette tulnud komöödiaid, mis püüavad konventsionaalsusest paremad olla, aga lõppude lõpuks vajub originaalne idee või paeluv stilistika ikka täpselt samasse sohu, millest püüdis nii väga eemale sõuda.
"The Five Year Engagement" suudab olla originaalselt ebaoriginaalne (he he

) tänu paeluvalt ja eluliselt kirjutatud tegelastele ja stsenaariumile, mis üle pika aja sarnanevad reaalsusele, mitte Hollywoodi filmireaalsusele, kuhu kuuluvad liiga ilusad, vigased, naiivsed ja olematu loogikaga tegelased.
Ahjaa 1, lõpp oligi siis arvatavasti pihtas põhjas viide liigselt õndsate ja tobetade USA
mainstream komöödiatele, kus taolised sündmused vaimustust ei tekita. Siin aga küll.
8/10 - Võimalik, et selle aasta üks parimaid USA peavoolu komöödiaid.
Ahjaa 2, pärast filmi sain loomulikult aru, et miks see nii hea on. Filmi lavastajaks ju suurepärase "Forgetting Sarah Marshalli" eest vastutanud Nicholas Stoller ja stsenaariumi kirjutas ta koos Jason Segeliga. Sama meeskond töötas ka teistkordselt igati vingelt.
Ahjaa 3, tegelikult on päris naljakas jälgida, kuidas taolised komöödiad esindavad pigem ehtsavõitu elulist draamat, kui aastate jooksul USA komöödiatesse sisse juurdunud tobedaid stereotüüpe, absurdset situatsioonikomöödiat ja lausrumalaid tegelasi, kes loo lõpuks targemaks saavad. Antud filmi puhul on tegelased täiesti normaalsed inimesed omas täiesti normaalses elemendis. Puudub isegi vajadus kedagi idioodiks värvida nagu tavaliselt. Ehk seetõttu filmi mõningad üle võlli aetud humoorikad segmendid niivõrd tervislikult töötasidki.
Mingis mõttes nagu tagasiminek juurteni.