Postitas Ralf » 28. Jaanuar 2012, 23:28
Cronenberg, kelle filmides on alati olnud väga tugevad psühholoogilised motiivid, tundus olema just õige inimene tegema otsest ajaloofilmi teadusharust, mille tahkude lahkamisel ta end harilikult nii mugavalt tunneb. Ometi ei tundu "A Dangerous Method" üldse autorifilmina, millest on kahju, sest tegu on ühe radikaalseima ning omanäoliseima režissööriga. Tema töödele omased jooned nagu täiesti akadeemiline, ent uurimuslik lähenemine vägivallale, seksile ja üldistele inimimpulssidele on küll mõistagi olemas, ent tegu on siiski üsna turvalise ja ebariskantse jutustusega.
Film ise on tegelikult hea, aga peamiseks probleemiks on siin liigne teaterlikkus ja vähene "filmilikkus", mida mul pole minimalismi pooldajana harilikult kombeks ette heita, aga valdav enamus filmi dialoogist on suunatud psühhoanalüüsi aluste ja ideoloogiate läbiarutamisele ning kuivale teoreetikale ja mitte isiklike emotsioonide artikuleerimisele, mis tähendab, et tervikuna ei paku film mingit erilist žanrilist vaatamiskogemust. Näitlejad on see-eest head. Keira Knightley'ga ei tahtnud ma juba alguses üldse leppida, sest mul on temaga halbu kogemusi ning ta aktsent ja grimassid moodustasid kuidagi eriti klouniliku komplekti, kuid lõppkokkuvõttes polnud ta sugugi ebameeldiv. Fassbender ja Mortensen olid samuti tasemel.
Siiski hea film - lihtsalt mitte suurem asi elamus. Teistkordne vaatamine kindlasti parandab muljeid, nagu kogemus on mulle vähemalt antud režissööri puhul näidanud.
Sooviksin veel lisada alandliku vabanduse, et ma Filmiveeb.ee meeskonnaliikme staatusest hoolimata viimase kuu jooksul kordagi Filmiveeb.ee andmebaasi täiendanud pole!