Täiuslik meel

[uLtImAtEcRiTiC]

Täiuslik meel
Perfect Sense (2011)

David Mackenzie on valinud apokalüpsiseks vaikse ning lüürilise hoo. Ilma igasuguse seletuseta hakkavad inimesed lihtsalt oma tajusid kaotama, hoiatavaks indikaatoriks põhjendamatud tundehood. Esmalt kaob haistmis, siis maitsmismeel ning lõpuks pole midagi alles. Ja kui ei näe, kuule ega tunne, pole ka ümbritsevat maailma võimalik aduda. Kõik on läbi.

David Mackenzie suudab oma oodis elule ning tundmustele, mida ehk paljud ei oskagi oma argises elutempos tajuda ja hinnata, tegelaste pentsikut olukorda peegeldada kaunis ängistavalt: kui kaob kuulmine, on ka filmivaataja kõrvad löödud tummaks ning poeetilised külmad kaadrid peavad toimima ilma toetava muusikata, kulmineerudes emotsionaalselt melanhoolse lõpplahendusega, mis toob pisara silma igale romantikule. Kogu globaalne katastroof rullub lahti intiimse armuloo varjus: meisterkokk Michael (Ewan McGregor) ning teadlane Susan (Evan Green) armuvad üksteisesse just siis, kui epideemia küüsi langenud maailm nende ümber on hullumas.

http://2011.poff.ee

Loe täielikku tutvustust siit

[Forzelius]

Pole palju PÖFFile jõudnud, aga see oli üks neist ning väga-väga suur pettumus. Läksin vaatama koos filmiveebi-kaksikutega ning togisin ühte poole seansi pealt, et võiks varem ära minna. Midagi muud poleks enam vaatama jõudnud, seega otsustasime jääda. Lõpus midagi paremaks ikkagi ei läinud.

Põhiliselt häiris see, et väga totter kirjutamine kohati, nõrk dialoog siis ennekõike. Samuti see ülitobe narratsioon, mis oleks võinud täiesti olemata jätta. Kui viitsiks rohkem kirjutada oleks ilmselt ka rohkem halbu sõnu, aga kuna pole filmiveebis käinud 2 nädalat, siis on ka teisi baase, mida katma pean.

Üks halvimaid filme, mida ühelgi pöffil näinud

2/10

[DaydreamDiamond]

Mulle jällegi näiteks meeldis väga

[rauls]

Keskpärane maailmalõpu-teemaline katastrooffilm, kuid suhteliselt originaalne. Ei meeldinud punnitatud sügavmõttelisus nagu ütles ka Pisut filmijuttu Joonas. Enne uue taju kadumist tekkinud kontrollimatud emotsioonihood olid kindlasti filmi kõige huvitavamateks kohtadeks. Täitsa põnevil ootasin seda, kuidas nad järgmise meele kaotamise eel käituvad. Armastuslugu kahe peategelase vahel polnud just kõige paremini välja mängitud ja jättis suht külmaks. Eva Green on seksikas!

6/10

[Kober]

Ma oleks ise pannud maakeelseks pealkirjaks "Täiuslik tunnetus", sest meeli neil jurde ei tulnud, lõpus räägiti, kuidas nad teist tajuvad, hingamine jne.
Ja mõtlema pani, mis tunne oleks elada, kui kompimismeel ära kaoks, see võiks ikka üsna sürr olla
Film meeldis originaalsuse pärast!

[LiveForThis]

"Perfect Sense" tekitas minus vastakaid arvamusi. Idee nö. senise maailma hävingust läbi kõikide meelte kadumise on tegelikult vägagi kiiduväärne. See on originaalne, intrigeeriv ja põnev idee.

"Perfect Sense" õnnestus eelkõige originaalse lähenemise poolest. Meelte aeglane kadumine, sellega kaasnev paanika ja ootamatusse seisundisse sisse elamine on hirmutav ja paeluv vaatemäng. Veelgi enam rõhutab seda iga meele kadumisele eelnev raevuhoog ja meele kadumise järgne šokeeriv nö. blackout. Samal ajal näeme maailmakorra lagunemist eelkõige läbi UK inimeste ja ühiskonna silmade. Paanika, tänavarahutused ja totaalne segadus, mis on põhjustatud mõeldamatust epideemiast.

Selle taustal kasutatakse aga äärmiselt ebameeldivat ja nämmutavad voice over`it, mis juurdleb inimlikkuse ja maailma praeguse seisukorra üle. Kõige tipuks saadab seda ka veelgi nämmutavamad kaadrid kolmandast maailmast ja ülerahvastatusest ning muust säärasest, mis mõjuvad üleliigse moraalilugemise ja jaburalt mõjuva näpuga näitamisena. See on filmi lavastuses vast kõige suurem probleem, millest ei saa niisama lihtsalt mööda vaadata.

Seda kõike kannab aga Ewan McGregori ja Eva Greeni kehastatud armastajapaar, kes teineteisele toetudes püüavad meelte kadumise apokalüpsises selget mõistust säilitada. Siinkohal tekib aga teine suurem probleem: mehe ja naise vaheline armastus ja üksteisele toetumine on välja mängitud üsnagi punnitatult, ebaveenvalt ja õrnalt tuntava seosega samal ajal maailmas toimuvaga. Seos on loomulikult olemas, aga film pühendab väärtusliku aja pigem armastajapaarile kui originaalse idee laiendamisele. Okei, idee meelte kadumisest rakendub tegelikult väga õnnestunult, aga suures osas mattub kogu see epideemia teema kahe armastaja omavahelise suhte arengu alla, mistõttu langeb film tasakaalust välja ja alles jääb ainult ebaühtlane lugu originaalsest epideemiast ja ebahuvitavast armuloost.

5/10

[JazZ-]

"Perfect Sense" oli esimene film, mis möödundaastase PÖFF'i kava üle sirvimisel mu must-see listis maandus - kõigist viimasel ajal välja lastud apokalüptilise sisuga filmidest oli see julgelt kõige parema ja originaalsema ideega, lisaks andsid heaks filmielamuseks lootust ka üsna staažikad nimed näitlejate hulgas. Kokkuvõttes on tegu ühega nendest lugudest, kus väikesel tüdrukul on ilus kodu ja vahva koer ja armastavad vanemad ja kõik tundub nii suurepärane, aga siis tapab naabrimees mootorsaega ta koera ja vanemad saavad gaasiplahvatuses surma ja tüdruk viiakse räpasesse hooldekodusse, kus ta enda 10 eluaastast hoolimata kaaslaste mõjutusel alkoholi, nikotiini ja narokootikume tarbima hakkab (sest need on eelkooliealistele lastekodulastele väga lihtsasti kättesaadavad) ja enne kui tüdruk 11-aastaseks saab, sureb ta heroiini ülesdoosi kätte. Kes filmi näinud pole, ärge hakake petlikke lootusli hellitama - see EI olnud filmi sisukokkuvõte, vaid illustreeriv näide mu järk-järgulisest ootuste purunemisest.

Ma ei tea, kas kõik oli tõesti tingitud äärmiselt nõrgast stsenaariumis või VEEL millestki muust, aga eeldatavasti A-klassi näitlejaks peetav Ewan McGregor jättis mulje nagu oleks ta näitlemiskoolituse läbinud vanameister Wiseau enda käe all. Näiteks "Terminaatorit" vaadates võin 100% uskuma jääda, et robotid - vabandust - küberneetilised olendid tulevikust rändavad ajas tagasi, et tappa ajastule kohaselt koleda soenguga tädi. "Perfect Sense" suutis aga isegi päriselt eksisteerivaid probleeme nii imala klišeena esitleda, et nende tegelikus olemasolus juba pisut kahtlema hakkasin.
Saalist lahkusin eepilise peavaluga, mis ilmselt oli suuresti tingitud sellest, et endale filmi ajal pidevalt käega vastu pead virutasin - sest vahepeal pole facepalm lihtsalt piisav. Kusjuures ma pole siiani päris kindel, et sellest jäädavat ajukahjustust ei saanud - igal juhul olen veendunud, et kõik üsna nõrgad hinded koolis on tingitud just "Perfect Sense'ist"! Ühesõnaga ühe tüüpilise USA kodanikuna oleksin filmi arvatavasti juba ammu kohtusse kaevanud.

2/10

[Ralf]

Alati huvitav, kui mõni film vaatajate seas nii suuri erimeelsusi tekitab; mina pean seda näiteks üheks eelmise aasta parimaks. Oli liigutav, kurb ja üllatavalt hirmuäratav.

[Spellbound]

Kirjutasin PÖFFi ajal mitte just väga soosivalt, aga päris laastamistööd ka ei teinud.

Vaatamata huvitavale sisule ja mõtlemapanevale sõnumile jääb film kaunis ebaühtlaseks ja osaliselt ka ebaveenvaks. Ebaühtlus väljendub taustsüsteemi ehk haiguse leviku põhjuste ja tagajärgede vettpidavuses, ebaveenvus aga ka kahe peategelase vahel areneva suhte lahtistes otstes ning millegi nii loomuliku nagu armastuse otsekoheses ja liialt lihtsustatud arengus. Armastus pole kunagi otsekohene ja lihtne. Armastus on suurim mõistatus, aga film seda ei tunnistanud. Seetõttu jäi kõige olulisem osa elukaugeks. Lavastuselt ja filmitehniliselt ning isegi muusikalisest on tegu nauditava elamusega. 6/10

Pikem jutt blogis.