Türannosaurus

[Soprano]

Türannosaurus
Tyrannosaur (2011)

Filmides "Bourne'i ultimaatum" ja "Le Donk & Scorzayzee" (linastus PÖFFil 2010) sooritatud rollidega imetlust pälvinud briti näitleja Paddy Considine’i lavastajadebüüt on lummavalt sünge käsitlus vägivallast ja allasurutud tunnetest.

Josephi isiksust (Peter Mullan, kes psühhopaatia ja raevuka eneseteadlikkuse vahel pendeldades saab hakkama võimsa rolliga) valitseb jõhkrus ja raev, mis varjutab tema intelligentsi. Joseph saab peagi tuttavaks Hannah’ga (Olivia Colman, kes klapib hästi Mullani intensiivsusega ja mõjub sama lummavalt), kaltsupoe müüjaga, kes elab koos oma abikaasa Jamesiga (Eddie Marsan) “peenes” asumis. Nende vahel võrsub ootamatu sõprus, mis varsti paljastab Hannah’le oma varjatud ja vapustava külje.

Kuigi Considine’i on ilmselt mõjutatud Ken Loachi ja Alan Clarke’i loomingust, on ta suutnud hoiduda klišeedest ja teha filmi, mis on märkimisväärselt isiklik ja siiras. Me kulgeme hallide ja hüljatud hoonete maailmas (isegi kallid elamud näivad filmis varjavat kibestumist ja hirmu), mille asukaist ei või iial teada, kas nad astuvad sinuga vestlusse või annavad sulle vastu vahtimist. Siiski läbib filmi äärmiselt õrna allhoovusena leebe huumor ja soojus, mis vihjab millelegi ülemale kui meeleheide. Samuti annab film vaatamata nihilistlikule atmosfäärile (muu hulgas leidub ka peaaegu talumatult jõhkraid stseene) teatavat lootust lunastusele.

"Türannosaurus" on tähelepanuväärne briti film, mis näitab, et Considine on kaamera taga niisama tugev tegija kui kaamera ees. Ta suudab ühtaegu teha kummarduse varasemaile briti filmiloojaile ja jutustada lugu endale ainuomases stiilis.

http://2011.poff.ee/

Loe täielikku tutvustust siit

[Hülss]

Kosmose kino sadistlikule toolide asetusele vaatamata sai korralikku draamat näha. Õnnestunud lavastajadebüüt Paddy Considine'ilt, Olivia Colman on suurepärane, Peter Mullan keerab oma vana hea olemuse 11ni. Kahju, et üks keskealiste paar pärast vägistamisstseeni alla andis.

[KDorbek]

Kosmose kino sadistlikule toolide asetusele vaatamata sai korralikku draamat näha. Õnnestunud lavastajadebüüt Paddy Considine'ilt, Olivia Colman on suurepärane, Peter Mullan keerab oma vana hea olemuse 11ni. Kahju, et üks keskealiste paar pärast vägistamisstseeni alla andis.

Nõustun Hülssiga, et tõsiselt hea draama. Film andis väga hästi edasi seda viha ja ängi, mis peategelast kammitses.
Samas oli kohati ikka väga brutaalne. Selline realne vägivald.