Artist

[Soprano]

Artist
The Artist (2011)

"Artist" oli ilmselt üks Cannes’i võistlusprogrammi rõõmsameelsemaid filme ja pakkus tõelist naudingut eriti klassikalise Hollywoodi kinokunsti austajaile. Ometi on kaunilt mustvalgest ja tummast (välja arvatud paar põgusat helilist hetke) filmist, mille peaosades säravad Jean Dujardin ja Berenice Bejo, raske eeldada mõnusat meelelahutust.

George Valentin (Dujardin) on 1927. aastal oma karjääri tipus, kui ta tutvub elava ja südamliku Peppy Milleriga (Bejo), kes üritab massistseenides osalemise kaudu staariks tõusta. Just nagu filmides "Täht on sündinud" ja "Lauldes vihmas", tõuseb Peppy Milleri täht ajal, kui stuudiod otsivad vastse helifilmi jaoks kauni häälega näitlejaid... ning just siis käib George’i kuulsus alla. Viimase paugu paneb talle börsikrahh, sest George on just paigutanud kogu oma raha ülespuhutud tumma seiklusfilmi "Armastuse pisarad".

Heli kõlab selles filmis harva ja mõjuvalt. Ühes lustakas unenäostseenis kogeb George heli tungimist filmistuudiosse ülevõimendatult – ta kuuleb isegi udusule langemist põrandale. Filmi lõpustseenis kõlab üks õige põgus dialoogikatke. Hazanavicius on osanud rikastada filmi eheda sarmi ja soojusega ning kinofännid saavad omavahel võistelda, kes tunneb ära rohkem pildilisi ja helilisi viiteid.

http://2011.poff.ee/

Loe täielikku tutvustust siit

[Hülss]

Fantastique!

Viimane rida, projektori hääled, muusika, publik, emotsioonid, ülistus kinole ja kinokunstile. Back to basics. Südantsoojendav elamus.

[midagi]

Tartu ja esiread, aga täpselt sama hinnang - fantastiliselt mõnus vaatamine. Suurepärane näide teostuse olulisusest. Lugu pole midagi erakordset ning on suuremas osas etteaimatav, kuid seekord pole vist mõeldudki teisiti olema - "originaalidki" ju enamasti sellised ("õnneliku lõpu" muidu kohatu naivism sobib samal põhjusel siin järsku väga hästi). Idee teha mustvalges ja tummfilmina pole samuti iseendast midagi erilist. Aga just see viimistletus, täpsus, hästi jooksmine, kõik on justkui "just see" mis peakski. Selline kõigi elementide väljapeetus ja -mängitus, mis eristab meistriteost ülejala ühe "hea idee" põhjal kokku traageldatust.

[0ll]

Käisin "Artisti" uuesti vaatamas - tahtsin näha, kui hästi ta vastu peab. Peab üllatavalt kenasti. Suurim erinevus oli... kinosaalis. Kõlab imelikult, aga nii on. See TUMMfilm on tõeliselt vali. Need üksikud kandvad pausid mõjuvad suures saalis paratamatult võimsamalt - hiirvaikne mitmesajapealine publik > tosin hiirvaikset inimest.
Äärmiselt õnnestunud näitlejate valik, peategelased tunduvad lihtsalt "õiged". Kui mõtlen tummfilmi näitleja peale, tulevad silme ette just sellist tüüpi näod. Oleks võinud neile pisut rohkem materjali anda.

Mul on tunne, et "omal ajal" mõjuks see film teiste seas ühe väga tõsise ja huumorivaese tükina (võimalik, et eksin - ei ole kino selle perioodiga eriti tuttav)
Meie ajal jääb "Artist" meelde kui üks huvitav ja omapärane... kerglane ja naiivselt positiivne linateos.

8/10

[Kickflick]

Hollywoodilikult ettearvatavast stsenaariumist hoolimata oli filmis palju huvitavat, mis suutis mind köita. Kõigepealt see, kui meisterlikult ja usutavalt oli kujutatud 20ndate ja 30ndate aegu ja tummfilmina. Lisaks muusikaline kujundus oli super. Ning loomulikult tegid head sooritused näitlejatena Jean Dujardin ja Berenice Bejo, kes kohe eriti särav oli. Armas kutsu vääriks samuti eripreemiat. Tüütuks muutus film siis, kui algas George Valentini allakäik, mis muudkui venis ja venis. Muus osas arvestan kinoskäigu õnnestunuks.

[homunkulus]

Bellissimo! Lummav, suurepärase stiilitunnetusega detailideni väljapeetud teostusega masterpiece, mis viib vaataja tummfilmide maailma vaat et paremini ja ehedamalt kui mitmed oma-aegsed tummfilmid. Eriti kihvtilt oli lahendatud heli sisseimubmine süžeesse (peategelase unenägu). Suurepärased näitlejatööd ja kararkterid (sh. muidugi ka kutsa) ning filmiga suurepäraselt kokkukõlav muusika.

Väga tore, et on olema selliseid loojaid nagu Michel Hazanavicius, kelle peas sellised ideed sünnivad, mis sellisteks filmideks vormuvad. Stiilipuhas niššikas.


10/10

[Wisegirl]

Kui suurepärane, kui kaasahaarav, kui südamlik!

Ja lõpuks, kui heli mängu tuli, tundusid need hetked kõrvade piinamisena; nii loomulik oli see tummus.
Kogu melodramaatika ning süžee etteaimatavus muutis filmi väga ehedaks. Peamine anti edasi pildiga ning muusika ainult vihjas käikude kulgu. Ülirahul olen.
Meeldis eriti üks koht, kui solvunud/pettunud Valentin rutuga üle tee lippas ning taustal oli kinoteatri fassaad, kus suurelt pealkiri "Lonely Star". Tabav.
8,75 panin.

P.S. Selle filmi juurde pole mõtet paismaisi osta ega kaaslasega juttu puhuda.
Selja taga ajas keskeas paarike juttu - ju siis pidasid paremaks vaikust oma lobaga täita (ja tädi suu muudkui jahvatas). Tavaliselt kannatan ma kauem, kuid seekord pöörasin kohe ringi ja sisistasin, kas palun saaks vaiksemalt. Hullult häirivad inimesed, kes tulevad kinno mokalaata pidama (ja sms-e saatma). Palun jääge koju hoopis.

[CM-Girl]

Ütleks, et lausa geniaalne on tänapäeval teha must-valge tummfilm. Midagi uut ja värsket, sellesmõttes, et pole täistuubitud visuaalefekte, mis tänapäeva möllu-või fantaasiafilmides on. All that 3D **** Hazanavicius on tark mees, teab mida teeb. Saadud auhindade üle kurta ei saa. Ilus film - kohati lõbus, kohati kurb. Väga head näitlejad, hea stsenaarium, valgustus. Meeldib kuidas valgus just must-valgete filmide või ka lihtsalt vanemate filmide puhul näitlejate nägudele langeb, ilus. Muusika pani alguses pea valutama, aga lõpuks harjusin muusikaga ära. Vaieldamatult kõige armsam tegelane oli Uggie.

8/10

[Pixie]

Väga huvitav elamus, ainus kogemus tummfilmide vaatamisest on kunagi ammu telerist nähtud klipp sellest, kuidas Charlie Chaplin sõi kinga. The Artist'i puhul võttis veidi aega harjumiseks, tähelepanu pidi töötama natuke teisiti ning kui ka kuulis muud heli peale muusika, tundus see võõrastav. Samuti pidi rakendama kujutlusvõimet, et arvata, mis öeldi nende dialoogi osade ajal, kui teksti ekraanil ei näidatud. Jean Dujardin mängis peategelast hästi, nii rõõmsatel kui ka halvematel aegadel. Sama võib öelda Bérénice Bejo kohta ja muidugi koer oli ka vahva. 9/10

[Ronet]

Äärmiselt õnnestunud näitlejate valik, peategelased tunduvad lihtsalt "õiged". Kui mõtlen tummfilmi näitleja peale, tulevad silme ette just sellist tüüpi näod.

Mul tekkis mingi lühis selle filmiga. Mitu korda unustasin ära, et tegu on kaasaegse filmiga ja tänu sellele mõtlesin, et mõned näitlejad meenutavad teatud näitlejaid ja hiljem registreerisin taas ära, et need ongi need näitlejad. Kuidagi sürr.