Postitas Ralf » 02. Veebruar 2012, 10:00
Igati eeskujulik ja oluline draama. Filmi aluseks olnud raamat avaldati aastal 2003 - mõni aasta pärast Ameerikat raputanud Columbine'i koolitulistamist, kui nii paljudel oli kombeks alusetult näidata näpuga Marilyn Mansoni muusika ning arvutimängude suunas.
Seetõttu oligi meeldiv näha koolis aset leidnud tapatöö korda saatnud psühhopaadist nooruki ema enda perspektiivi ning tema sisemist segadust ja võitlust süütundega, mille aluseks suutmatus jõuda järeldusele, kas tema enese käitumine ja hool või õigemini hoole puudumine on vastutav lapse väärastunud loomuse eest. Objektiivsusest jääb muidugi vajaka, kuna näeme kõike eitusseisundite vahet uimerdava Eva enda vaatenurgast, ja selge on see, et Kevini deemonlik käitumine on teadlik ning taotluslik, mis annab kindlasti loole väga tugeva psühholoogilise tahu, kuigi vähemalt minu silmis oli filmil ka palju öelda emadus- ja kasvatusstrateegiate kohta.
Nähtuist üks 2011 parimaid, kui mitte parim.