Kes fundamentalistidega kasvõi televiisori vahendusel kokku on puutunud, teavad, et hirmuäratavamaid inimesi leiab harva; sattusin hiljuti nägema dokki West Memphis Three'st ja seal oli ka ainult kamp usuhulle, sealjuures veel hambutud ja täielikud "
redneckid". Isiklikult mul (teoreetilise) religiooni vastu midagi ei ole, kuid tahaks tõesti teada, mida sellised inimesed ("Maailm on mõni tuhat aastat vana!") suitsetavad.
Igatahes, "Red State" on rohkem väga pikantse (kuid mitte eriti õnnestunud) satiiriga varustatud märul-
thriller kui õudusfilm. Mingit hirmu see igatahes ei tekita - peamine
horror tuleneb teadmisest, et filmis kujutatavad
nutjobid moodustavad päris ausa protsendi USA elanikkonnast ja kindlasti ongi selliseid, kes oma täiesti arututest veendumustest johtuvalt kohalikele homoseksualistidele hauda kaevavad ja sedagi vaid seepärast, et tegu on mehega, kellele meeldib teisele mehele kakkarisse
schtuppida. Kamoon,
live and let live, see on 21. sajand.
Jalgratast muidugi ei leiutatud, aga
kudos Kevin Smithile, see tragi paksmagu suutis end lõpuks kokku võtta ja manditarbimise vahelt endast toimiv režissöör välja pigistada, kuskil filmi teisel poolel aset leidvad märulistseenid on tõesti veenvalt tehtud, kuigi mingil määral läks see tärin liiga palju Rob Zombie kapsaaeda ("The Devil's Rejects"-i esimesed 15 minutit
or so). No ja kuradi hea näiteseltskonna kokku ajanud, trobikond suurepäraseid karakternäitlejaid alates Michael Parksist ja lõpetades Kevin Pollakiga. Täiuslik
cast.
Aga mulle väga-väga meeldis.