Jah, täpselt.
Filmides näidatav Pariis on alati ilus ja romantiline. Siinkohal võib siis prantsuse filmid välja arvata
Alati on puudu need immigrantidest moodustunud piirkonnad, kuhu kohalikud ei soovita sul öösiti ringi hulkuda. Ühtegi mustanahalist siin filmis vist näha polnudki. Mainimist ei vääri ka asjaolu, et Pariis haiseb jõhkralt suviti. See on lämmatav ja täielik õudukas. Pikemalt ringi tuiates harjub muidugi ära. Pealtnäha ilus, aga sisenedes on arvamusel kerge muutuda
Aga Midnight In Paris oli meeldiv üllatus. Traileri järgi oletasin, et tegu on rohkem kerge ajaviitega. Aga nagu näha, siis lisaks meeleolukale dialoogile, mida pritsiti kogu aeg, saime tutvuda veelgi ahvatlevama Pariisiga.
Owen Wilsoni tegelane on muidugi mõnusalt naiivne oma Pariisi armumisega, aga sellest sõltumata oli ta jutul tõetera sees. Materjalism ja unelmate poole pürgimine ujusid esile mugavalt ja üldsegi mitte pealetükkivalt. Wilsoni tegelase areng oma iidolite seltsis ei pakkunud küll suurt pinget, aga ometigi olin tema tegemistest kaasa haaratud. Kõik selle filmi juures on kuidagi sujuv, kergelt liikuv, lihtne ja loogiline, aga samas kaugeltki mitte pealiskaudne ja igav.
Öine Pariis on maagiline. Kuna olen seda ka omal nahal tundnud, siis mõjusid öised tänavad veelgi paremini.
Vist lähen vaatan Artises veel ühe korra üle.