Postitas LiveForThis » 20. Aprill 2012, 12:06
Brad Bird on oma valvsa silmaga ekraanile toonud vägagi mitmetasandilise actioni. "Ghost Protocol" on tsipa kahe tunnise kestvusaja kohta jaotatud sujuvateks episoodideks. Iga episoodi missioonipõhine rõhuasetus on niivõrd toonitatud, et tekib tunne, et antud filmi puhul võib vaadata ka ainult neid üksikuid episoode, mis huvi võiksid pakkuda.
"M:I IV" särab, sest Bird on taganud klassikalise spioonithrilleri tunnetuse ja teinud seda kõikidele ootustele vaatamata vägagi tasakaalukalt. Hollywoodi blockbusterile vägagi ebaharilikult on Bird lubanud filmil areneda küllaltki aeganõudvalt. Seda tehes ongi iga episoodi üles ehitatud võimalikult mitme tahuga, et oleks mida jälgida.
Populaarse Burj Khalifa küljes rippumisele eelistan ise pigem vanglast pagemist või liivatormis ekslemist, sest need stseenid olid märksa pingsamalt lavastatud: mitmest eri küljest korraga jälgitav action, mis üllatab oma tempoka taibukusega. Ka suurepäraselt valitud näitlejad andsid filmi loovale märulile kaalu juurde. Renner, Pegg ja Patton. Igaüks neist oli märgatavalt isikupärane.
Aga mis puutub filmi endasse, siis Ethan Hunti uued seiklused jätsid mind üllatavalt külmaks. Filmi proloog ja esimene pool toitsid huvi ja pinget, aga kui omadega jõuti Dubaisse oli täiesti selge, et ma pean lihtsalt meelelahutavat spionaaži jälgima, mitte mõtlema miks keegi midagi tahab, kuidas ta selleni jõuab või kuidas ta seda endale üldse võimaldab. Tähtis oli neliku missioon. Isegi filmi süžee kahvatus selle kõrval ja vajus unustusse. Pärast oli kuidagi tobe meenutada, et miks antud hetkel midagi üldse tehakse. Huvi tegelaste motiivide vastu lendas peaga vastu asfalti ja edasi pidin ainult kevadise vihmaga segunevat verenire jälgima. Kõige hullem kogu filmi juures oligi see, et puudusid karakterid ja täiesti kadunud oli ka emotsionaalne side ehk põhjus, miks ma peaksin vähemalt loo protagonist Huntile kaasa elama.
Vahepeal hakkasin mõtlema, et milleks nad siin üldse rabelevad. Tekkis tühi tunne ja siis süttis taas viha Hollywoodi stampide vastu. "M:I IV" on hea näide publiku vajaduste rahuldamisest. Filmis puudub igasugune originaalsuse alge. Ikka see sama jama. Appi kui väsinud ma sellest olen. Mõni ime, et ma enam isegi ei pinguta, et jõuda uusimaid filme vaatama.
Filmi tõstab esile selle režiiline tarmukus, mis köidab ja haarab kaasa. Tom Cruise on samuti üks peamisi positiivseid noote. Tema tegelase vaoshoitus oli filmi üks suurimaid plusse. USA ja Venemaa vaheline pommikriis meenutas mulle pigem seda, et peaksin "M:I" maailmahävitusplaanide asemel hoopis "Bourne`i" triloogia uuesti ette võtma ja sinna otsa vaataks ka kaks uut Bondi.
Viimase aja parimaks meelt lahutavaks ja mõistust kaasavaks blockbusteriks loeksin hoopis "X-Men: First Classi".
6/10