Kui õigesti mäletan olen lugenud Marsi seeria esimest raamatut. Erilist muljet see ei avaldanud, Tarzani seiklused tundusid tollal palju põnevamad. Film meelitas ennast vaatama lavastaja Andrew Stantoni abil - tahtsin näha, mida andekas multikameister ja suur John Carteri fänn sellest materjalist kokku võlub.
Erinevused raamatuga olid enamasti positiivsed. Pöörati pisut rohkem tähelepanu John Carteri olemusele-minevikule (jah, raamatus anti veel vähem taustainfot). Meeldis ka Burroughsi tegelase suurem roll, aga samas pole ma kindel, kui vajalik see oli.
Eriti kui võtta "John Carterit" kui eraldiseisvat, üksikut teost. Ja kuidagi teisiti ei olegi võimalik võtta - nii suure kahjumiga keegi uut filmi väntama ei hakka.Dejah Thoris oli samuti parem kui raamatus. Kui mälu ei peta, oli originaalprintsess suhteliselt mõttetu tegelane - isikupäratu
damsel in distress (hädas preili). Selle tugeva naise imago sai ta alles hiljem: mitteametlikes järjelugudes ja koomiksites. Minu arust pandi näitlejanna valikul 100% täppi
*, Lynn Collins oli meeldiv üllatus.
Seega tähtsamad tegelased enam-vähem paigas. Probleem tekkis loo ülesehitusel. Lühidalt: üritati teha liiga palju. Kui korraga möllab neli erinevat kampa, jääb nende kõigi väljajoonistamiseks paratamatult liiga vähe aega. "Pahad inimesed" jäid väga õhukeseks, "jumalad" väga segaseks. "Headest inimestest" sai rohkem kui paar rida vaid 2 tegelast.
Samas tasub mainida, et James Purefoyle piisas ka sellest napist ajast, et oma tegelaskuju meeldejäävaks muuta. Kõige lähemalt saime tuttavaks "putukatega", aga kahjuks lükati nad filmi lõpus tahaplaanile.
Kokkuvõttes langeb vastutus Stantonile. Võib-olla oleks aidanud telefonikõne härra C-le, kes oleks andnud mõned nipid kuidas edukalt taasluua varem sada korda räägitud lugu. Täpsemalt selle loo üks variatsioon, kus endine sõjaväelane sattub värviliste peletistega asustatud võõrale planeedile, hindab ümber oma väärtushinnangud ja asub kurjuse vastu võitlusse...
Kahjuks jäi kogu asi kuidagi sihituks, anonüümseks. "Suur film" peab äratama suuri tundeid s.t mingil hetkel tahaks kellelegi kaasa hõisata, mingil hetkel võiks kurgus natuke pitsitama hakata... Seekord midagi sellist ei juhtunud.
5/10* - Dejah Thoris on fantasy art žanri üks esimesi populaarseid naiskangelasi. Kunagi kui veel joonistada viitsisin/oskasin, tegin isegi paar pilti. Hetkel ei leia üles, aga nad olid üsna lähedal Collins-Stantoni versioonile. Tekkis vähemalt mingigi tuttav tunne... pidepunkt. Mõned teised sarnased nägemused (peaaegu NSFW):