Elupuu

[Mr.Pompeij]

Film, mida olen oodanud alates sellest hetkest, kui esimest korda selle treilerit nägin. Kartsin väga, et ootused on liiga suured, aga ei pidanud pettuma. Minu jaoks on tegemist suure ja mõjuva filmiga. Olles kunagi kaotanud väga lähedase pereliikme oma elus, ronis see film mulle väga hinge. Eks mäletan ju väga selgelt, kuidas otsisin kallist inimest veel pika aja vältel lainetekohinast, värelevast rohuliblest, põske puudutavast tuulest. Kõik need mõtted ja küsimused läbi aastate, et miks? See periood mu elus kulges väga erilises seisundis. Ja lõpuks, aastaid hiljem, suutsin hüvasti jätta. Aitäh, Terrence Malick.
Hinne 9/10

[rauls]

Ka mulle meeldis, kuigi oli mitmeid nõutuks tegevaid kohti. Tegu on jah üpriski keerulise filmiga. "The Tree of Life" pole kindlasti mõeldud tavapublikule. Tõlgendamisruumi on palju. Üldiselt on see poeetiline lugu ligimese kaotamisest ja lapsepõlvemälestustest, aga ka elu tekkest. Pildiline pool on super! Lähen kindlasti uuesti vaatama! Vahepeal püüan rohkem selgusele jõuda filmi sisu osas. Pean lihtsalt kogu selle värgi nii öelda läbi seedima ja uurin, mida targemad inimesed asjast arvavad. Pärast teistkordset vaatamist räägin pikemalt.
Annaks soojenduseks hindeks 8/10, kuid usun et tõstan seda, kui olen üle vaadanud.

[homunkulus]

Paljude eelkõnelejatega nõus. Nii nendega, kes filmi igavaks ja mõttetuks peavad (uLtimaAteEcRiTic, Zinera) kui nendega, kes kalduvad arvama, et film on märkimisväärne meistriteos (Spellbound, Ralf, kbong).
Päris kindlasti ei ole sedalaadi film sobilik kõigile, millest annab tunnistust inimeste lahkumine seansi ajal. On neid, kes ei saa sisule ja kontseptsioonile pihta kuivõrd puudub vastav elukogemus mistõttu teema jääb kaugeks ja narratiivi puudumisel raskesti hoomatavaks. On neid kellele temperamendist tulenevalt ei istu selline tempo (ehk selle puudumine). On ka neid keda selline teema otseselt ja valusalt kõnetab - ma pakun, et kes põhjusel või teisel on elu, surma, õnne, armastuse, alguse ja lõpu ning Jumala üle palju mõelnud.
Mulle tundub, et see peab olema seotud Malicki mingi isikliku sügavama läbielamisega. Filmi mõistmine eeldab ilmselt sarnast kogemust ja ka meeleseisundit (seda kinnitab ka Mr.Pompaeij kommentaar), muidugi ka avarat vaadet, arusaamisvõimet ja empaatiat.

Sellist filmi on jõle raske hinnata kuna ta on tavapärasest nii palju erinev. Mõnes mõttes (kaadrite venivus) nagu vana kooli Eesti filmides, mis mind häiris. Eriti just lõpu osas.
See film ei ole klassikaline linalugu. See on pigem sümfoonia, kontseptsioon, autori nägemus ja väljenduslaad talle olulistel teemadel.

Mulle meeldisid väga näitlejatööd. Mitte niivõrd täiskasvanute rollid kui just laste sooritused. Väga ehedad. Justkui oleks ise sama vana olnud ja nende sündmuste keskel. Ja muidugi operaatoritöö.

Minuarust soovib autor selle filmiga hõlmata kõiksust: elu imet ning samas selle haprust, kõige kadumist, teisenemist, igavikulist ajavoogu, inimlikke tundeid, usalduse ja armastust olulisust ning lootust, et kunagi Taevas (või kus iganes kuhu hinged peale surma lähevad) on kõik hästi. Seda kõike ilma midagi liigselt ilustamata või kilbile seadmata. Just sellisena nagu elu ja selle puudumine on, on olnud ja saab olema, lähedalt ja kaugelt, seest ja väljast,...

[Soprano]

There are two ways through life, the way of nature and the way of grace. We have to chose which one we’ll follow. Grace doesn’t try to please itself. It accepts being slighted, forgotten, disliked. Accepts insults and injuries. Nature only wants to please itself. Get others to please it too. Likes to lord it over them, to have its own way. It finds reasons to be unhappy when all the world is shining around it. And love is smiling through all things.

Filmi esimesed laused on vihjeks, mida Malick öelda tahab ja aitavad filmi paremini lahti mõtestada. O'Brien'te peres (ja üldiselt igas peres) oli isa see nature pool ehk karm, tugevamad jäävad ellu põhimõtetega jne. ning ema oli grace ehk armastav, omakasupüüdmatu jne.

Vanim poeg ütleb hiljem:

Father. Mother. Always you wrestle inside me.

Ehk siis nature ja grace peavad tema sees võitlust ja suureks kasvades ta "peab" ühe neist "valima".
Minu arust on tegu mõtlemapaneva ja ääretult ilusa teosega, mis oleks võinud olla hääästi natukene kompaktsem, sest nt. isegi Sean Penn ei saanud aru, mida ta filmis teeb. Filmi monteeriti ka ju hästi pikalt ja filmitud materjali oli sadu tunde, et tabada seda reaalsust, mis nt. poiste näol kindlasti saavutati.

8 puud 10'st

Spoiler :

[0ll]

Ma usun, et näiteks 17-aastasele minule oleks sellest filmist parem üldmulje jäänud. Ja mitte ainult sellest, vaid ka kõigist teistest linateostest, mille peamine eesmärk ei ole vaatajat lõbustada. Oleksin koos ilusa pildi-heli ja pisut ebamaise dialoogiga lihtsalt kaasa voolanud. Praegu on kuskil kukla taga väike protsessor, mis pidevalt infot töötleb ja lavastaja poolt kasutatud võtteid analüüsib. Ma ei tea, kas see on hea või halb, aga ma olen seadnud filmile kui kunstivormile teatud kunstlikud piirangud. "Elu puu" ei mahtunud sinna ära, samas ei olnud ta piisavalt võimas, et neid piire nihutada.

Terrence Malick on filosoof. Mitte hobifilosoof nagu kõik arutlevad olendid, vaid suure osa oma elust reaalselt sellele alale pühendunud inimene - filosoofiamagister ja endine õppejõud. Mulle jäi mulje, et ta kasutas seda filmi kui vahendit, mille abil kõik "lahtised otsad" mingil kujul materialiseerida...
Universumi sünd, elu tekkimine, päikese kustumine ja sellele järgnev. Elu mõte ja universumi toimimine laiemalt. Meid kontrollivad ja tasakaalustavad ideed-jõud (nature & grace). Nende mõtete sidumiseks kasutab maisemaid (tõenäoliselt isiklikult kogetud) tundeid nagu armastus ja lein, laste suhe oma vanematega. Kuigi Malick jääb katoliiklasena suhteliselt kitsastesse raamidesse (filmi avanud read Iiobi raamatust ei üritanud algatada diskussiooni, nad tundusid raudkindla postulaadina), oli seda ikkagi liiga palju, et selles kompaktses formaadis (mängufilmis) loomulikuna mõjuda.
Kõige rohkem ärritas "saamise loo" montaaž - sellele järgneva 20 minuti jooksul olin lavastaja peale pahane ja ei suutnud tegevust jälgida. Kusjuures lõiku kui sellist nautisin. Vajan isegi aeg-ajalt hetke iseendale - sõltuvalt tujust panen mängima ilusad filmid kosmosest, taevast, ookeanist, mägedest; taustaks Brahms, Mahler, Wagner, Haydn, Mansell, Pärt, Tavener, Hovhaness vms. Kuulan ja vaatan kuni mõte umbe jookseb. Aga siin ei näinud ma sellele lihtsalt kohta.
Võib kõlada ülbelt, aga tundus odava võttena. Nagu ka mõned muud... korduvad motiivid: objektide ja inimeste tagant päikese kaadrisse püüdmine, jalad rohus ja lainetes, venivad varjud, lendlevad inimesed, pikad kaadrid muutumatu emotsioonidega nägudest. Täpselt samu "kunstipäraseid" nippe kasutab 90% filmitudengeid, kui neid sunnitakse teisel kursusel mingil abstraktsel teemal nagu "elu", "valgus" või "armastus" lühifilmi väntama.

Mina võtan Malicki teost kui visuaalselt eksperimenti... filosoofist filmiarmastaja mõttekatkete sasipundart. Sinna sisse on kootud väga eluline lugu, millest vaataksin hea meelega pikemat versiooni: oma eluvalikuid kahetseva, madala enesehinnanguga, iseenda vihas lõksus oleva isa ja tema pere lugu. Tihti imeb pere vanim laps osa sellest negatiivsest energiast endasse ja annab noorematele võimaluse õnneliku(ma)ks lapsepõlveks. Aga mitte alati...

Hinnet ei hakka panema, sest tunnen, et peaksin selle arvutamiseks kõigepealt mingi uue valemi leiutama. 5/10 - 9/10?

PS Mulle meeldib kui võimsalt kõlab filmi eestikeelne pealkiri: "Elu puu" (kirjutame ikka lahku eks) Kaks lühikest ürgset sõna, mida võis tõenäoliselt kuulda juba rohkem kui kuus tuhat aastat tagasi, nii siin kui sealpool Uuraleid. Ja samas, milline mõttetult väike ajaühik on kuus tuhat aastat "suures plaanis". Ja samas... kui tähtis võib olla iga sekund

edit: see oli esimene arvustus mu uuest sarjast "22 tundi magamata & 2 pudelit veini". Tahtsin kirjavigu parandada, aga nagu polegi teisi... väga vahva

[Kidd]

Ütlus, et film oli nii igav, et pidin oma pulssi katsuma, kas ma ikka elan, sai uue reaalse tähenduse. Paljude ilusate desktopipiltide eest annaks siiski 2/10

[LiveForThis]

Pole eriti aega, et siin pikemalt laiata, aga natuke ikka. Nägin alles nüüd kaua kirutud ja kiidetud "Elupuud".

Mind siiralt üllatab, et seda filmi loetakse niivõrd keeruliseks ja vastukäivaks teoseks, et selle vaatamise ajal tekib igavus ja kihk kinosaalist lahkuda Küllaltki kergelt jälgitav ja seoste loomises samuti kaunis otsekohene kui võrreldes mõne teise samalaadse arthouse filmiga.

Malick`i "The Tree of Life" on ääretult lummav autorifilm, mille režii, muusika, heli ja operaatoritöö töötavad perfektse ja kütkestava komplektina. Ma kadusin seda filmi vaadates kusagile kaugele ära ja ei tahtnud enam sealt tagasi tulla. Filmi muutiski eriliseks elamuseks Malick`i režiitöö, mis eristab nii teda kui ka kogu filmi viimase aja USA toodangust. Oleks vaid aina veel ja veel selliseid režissööre, kes viivad ellu eriti julgeid, isikupäraseid ja täiesti omas mahlas sündivaid ideid.

Ainuke kriitika "The Tree of Life`i" aadressil oleks ainult üks väike punkt.
Film oli tõesti väga filosoofilise lähenemisega ja selles suhtes mõjus kogu filmi struktuur natuke liiga otsekohesena. Kogu Maa sünd

Spoiler :

ja surm

ning ühe USA perekonna tõusud ja langused(nature and grace) sobitusid küll temaatiliselt kokku, aga ühel hetkel hakkas see end natuke ehk isegi liialt peale suruma. Death is only the beginning, elu, surm, armastus, lunastus, mõistmine - kõik need elemendid olid justkui liiga selgelt välja mängitud.
Kuigi samal ajal ei hakanud selline rõhumine mind kui vaatajat segama, sest Malicki režii oli selleks lihtsalt liiga lummav.

9/10

Eelmise aasta TOP-i nagu naksti.

[rauls]

Live, sa võiksid veel rohkem siin foorumis oma arvamust avaldada! Just selliste arvustuste pärast ma esitasingi sind aasta foorumlase nominendiks. Olen enamusega sinu kirjutatust nõus. Ainult ma ei rõhutaks, et oli kergesti jälgitav. Minu arust on filmi peamiseks miinuseks liigne ambitsioonikus. Kõik need suured teemad - Maa sünd, elu ja selle teke, surm, lein - ei olnud hästi kokku mängitud. Mulle jättis liiga laialivalgunud mulje. Aga muidu on film jah tõeliselt lummav.

Pärast kahte vaatamist on hinne endiselt 8/10.

Nägin alles nüüd kaua kirutud ja kiidetud "Elupuud".

Kuidas suutsid nii kaua vastu pidada?

[LiveForThis]

Ma tänan heade sõnade eest, Rauls.
Enda vabanduseks oskan ainult niipalju öelda, et tänu sessi ja sessivälistele kiiretele aegadele ei ole olnud erilist mahti nii FV-s pikemat arvamust avaldada ega ka aktiivselt blogida. Nende kahe lemmiktegevuse aeglustumist kahetsen hetkel kõige enam.

Nägin alles nüüd kaua kirutud ja kiidetud "Elupuud".

Kuidas suutsid nii kaua vastu pidada?

Usu mind, ma olen selle üle juba pikemat aega juurelnud

Mis puutub filmi, siis vähemalt minu jaoks oli kohe selge filmi temaatiline käsitlus - perekonnaelu läbi Jumala armu, through nature and grace ja selle vitaalne illustratsioon Maa sünnist ja surmast, mille keskne osa ongi siis pere kui inimkonna mitmepalgeline progress läbi aja ja ruumi.

AGA

Nõustun siiski sellega, et Malick`i lähenemine oli tõesti natuke liialt laialivalgunud(ei taha siin kasutada sõna "ambitsioonikas"). Laialivalgunud selles mõttes, et kaks teemat "Maa sünd" ja "perekonna areng läbi sünni, armastuse ja leina, Ema ja Isa" olid vahest isegi liiga eraldiseisvad, kahe eraldi tervikuna funktsioneerivad ja seetõttu on arusaadav, et neid kahte on raske püsivas seoses hoida.

Kuigi minu enda jaoks seda probleemi ei tekkinud. Ja ma usun, et põhjus peitub selles, et filmi ebalineaarne liikumine ajas ja ruumis andsid neile kahele teemale soodsa pinnase ühtseks tervikuks koonduda.

[Ralf]

Tõeline maiuspala kannatlikule inimesele, kellele meeldib filmidest mõelda kui (näiteks ambitsioonika, innovaatilise või temaatiliselt isikliku) loome viljadest, kartmata sealjuures teostuse võimalikku ebatavalisust.

Isiklikult leian, et "Elupuu" polegi niivõrd mängufilm - pigem visuaalne ja emotsionaalne kogemus. Ometi on filmil ka teatavad puudused. Minu jaoks osutus kohmakas narratiiv häirivaks; ma ei suutnud kuigi hästi tajuda stseenide ühtsust, mis tulenes sellest "lennukast" operaatoritööst ja äkilisest montaažist ning ei tekitanud vajalikku efekti, nagu tegu olnuks ühise terviku või monoliidiga, kuigi pildiline pool, ja tegelikult ka jutustus ise - sõltumata selle ebakonventsionaalsusest - on enam kui kiidusõnu vääriv. Lihtsalt... organiseeritusest jäi justkui vajaka, film oli liiga fragmentaarne. Tõenäoliselt on küsimus lihtsalt maitses.

Hindeks 7.

[Kober]

Ma ei kujuta ette, kui vähe peab elus lugenud ja kogenud olema, et sellest filmist sillas olla. Sa ei ole kunagi varem elu üle mõtisklenud? Kui suur on universum ja kui väike on inimene? Tore, kui nüüd süvenema ja analüüsima pani.
Kaks tundi seletatakse, et kass on nelja jalaga ja reeglina ka sabaga...
Halb? Ei.
Igav? Kindlasti.
Harrastusfilosoofi eksperiment, mis vaatja nina alt tatti pühib.

[Forzelius]

Malick jättis minusse sügava jälje juba The Thin Red Line' ning isiklikum on The Tree of Life isegi vast rohkem. Eelistan esimest siiski teisele, kuid Days of Heaveniga võrreldes oli Elupuu lihtne ent üdini poeetiline sõnum kättesaadavam. Esitletuna ilusa muusika ning vapustava kinematograafia abil saab ühe tõelise esteetilise elamuse osaliseks...kui vaid kannatust jagub. Minu jaoks ei käinud võitlus kordagi selle nimel, et sundida end edasi vaatama, kuna jõllitasin igat minutit pingsalt. Kõigile ta kahtlemata ei sobi, selles pole küsimustki. Loss of innocence oli siin väga hästi portreteeritud ning eks mehed saavad sellest rohkem aru kui naised ja sihtgrupp on ka pigem sinnapoole. Pole mingi kokkusattumus, et kõik 3 last on poisid. Ema vaikimine peaaegu pool filmi on väga sümboolne ja 50-ndatele isikupärane. Sean Penn, kuigi teda on vähe näha, jääb väga hästi silma kui oma kohta otsiv ning oma eksistentsi kohta küsimusi esitava kadunud hingena, olles ümbritsetud tänapäeva kirevast ja tühjast maailmast.
Malick küsib, sarnaselt The Thin Red Line'ga, täpselt neid küsimusi, millele inimesed mõtlevad, aga harva valjult välja ütlevad. The Thin Red Line's on näha sõdurite püüdlust anda mõte sõdimisele, The Tree of Life's elule üleüldse, hajutades pilti surma, igaviku, sünni, vabadusega. Kui vaid iga aasta leiduks nii olulisi filme.

9/10

[Pixie]

Erinevad montaažid olid head silmale ja kõrvale, aga eemaldasid mind rohkem kesksest loost. Alguses tundus räägitav stoori perekonnast väheoluline, eriti peale eepiliste kaadrite nägemist. Siis aga suutis O'Brien perekond mind nendega juhtuva sisse mässida ilma et ma aru saaks. 2/3 filmist kulges ilma kella kontrollimata. Ilus ja lummav teos, olgugi et mõned sügavamad mõtted ja seosed kauge minevikuga mulle kohale ei jõudnud. 8/10

[Garli]

Liiga kunstiline ja sügav minu jaoks. Ei pakkunud mitte mingit elamust, kogu värk jäi minust väga kaugeks, igavaks ja kui poleks olnud võimalust internetist järele uurida, siis oleks segaseks ka jäänud. Silmale küll ilus vaadata (suurepärane kinematograafia) ja ma austan seda, kui palju selle filmi kallal vaeva on nähtud, kuid olgem ausad, suurem osa siit filmist oli ikka suht seosetu huina-muina. Kas see vastab tõele, et Malick töötas stsenaariumi kallal ligi 30 aastat? Raske uskuda, et 30 aastat tööd ja nii nigel lõpptulemus. Zinera ja uLtImAtEcRiTiC'u kriitika on kah spot-on, ei oska midagi rohkem lisada.

2/10, ma pidin üsna korralikult sundima ennast, et viitsiksin lõpuni punnitada ja kui BP kandidaadiga tegemist poleks olnud, siis ei oleks ilmselt kunagi vaadanud.

[Forzelius]

kuid olgem ausad, suurem osa siit filmist oli ikka suht seosetu huina-muina.

See ei ole huina-muina, kui sulle ei paku säärane loo jutustamise meetod midagi. Ma ei väida, et need on intelligendid, kes Tree of Life'i naudivad ja need maamatsid, kes sellest kaifi ei saa, aga huina-muinaks nimetamine on küll liig. Sulle lihtsalt ei istu sellisel kujul elu lahti mõtestamine ja see on täiesti okei, sest kunstifilmid ei olegi paljudele. Seega on mõttetu vaielda (mida ma üldse ei ürita teha siin), kuigi foorum selle jaoks ongi. Huina-muinaks nimetamine häiris silma, just sayin.