Subtiitrid olid. Kõik oli seekord normis. Puustusmaa ise oli ka kohal. Muidugi saalis oli nii vähe inimesi, et lausa häbi hakkas. Film võib kesine olla, aga siis võiks tulla vaatama ja küsida Puustusmaa käest endalt, miks filmis oli mõni asi nii ja teine asi naa.
Kummaliselt palju oli pensionieas kodanikke, kes küsisid ka kõige rohkem.
Kui Puustusmaalt küsiti, kas ta on filmiga rahul, siis vastas ta, et ta ei ole rahul, aga ta on rahulik. Võta kuidas tahad.
Puustusmaa on väga sümpaatne režissöör, aga tema isiklik omapära ei väljendu läbi tema filmide, vaid läbi kommentaaride, mida ta annab siis kas esilinastusel või siis Sõpruse filmikoolis.
Filme ise pole halb, kaugel sellest, kuid selles pole midagi, millest kinni haarata. Must-valge tooniga stsenaarium, ühed ja samad näod nagu tema filmides ikka, logisev montaaž, tahtmatu huumor, igast nurgast laiali valguv, ebamäärane ja olematu pingega loo arendus ehk siis otse DVD maiguga laiale publikule nätsutamiseks mõeldud filmike.
Ilmselt rahastajate mõjusfääri võib terav silm leida filmist nii mõnegi viite brutaalsetest Eesti politseivõimudest, idanaabrite tagakiusamisest ja kõigest sellest, mida vallandasid aprillirahutused.
Hämmastas see, kuivõrd vähe on filmis detaile ja kujundeid. Mitmed hetked, mis peaksid pakkuma pinget, mõjuvad koomiliselt, sest stseenis pole kõike lihtsalt läbi mõeldud ja sisse on jäetud vaid hetke tähendus. Kondil pole eriti liha
Järgmisel aastal samal ajal ilmub Puustusmaa uus film armastusest. Loodan siiralt, et tegu on tema karjääri parima filmiga. ta on suuteline palju enamaks.