Minu hing ohverdamiseks

[Rain]

Minu hing ohverdamiseks
My Soul to Take (2010)

Vaikses Rivertoni linnas liigub legend ühest sarimõrvarist, kes lubas 16 aasta pärast naasta linna, et mõrvata need seitse last, kes sündisid samal päeval, kui tema suri. Nüüd, 16 aastat hiljem, hakkavad need seitse teismelist aegamööda kaduma. Peagi hakkavad alles jäänud teismelised mõistma, et tegemist pole lihtsalt ühe väljamõeldud legendiga...

Loe täielikku tutvustust siit

[LiveForThis]

Craveni comeback?

Trailer erilist muljet ei suutnud jätta. Kui nüüd ette rutata, siis tundub, et tegu on väga tüüpilise teismeliste tapmise filmiga.

Aga eks aeg näitab.

[JazZ-]

Saan objektiivselt aru, et siin ilmas on rohkem inimesi, kellele kaasa tunda kui 40-miljonise net worth'iga tuntud lavastajad, kes said oma elu viimased aastad Martha's Vineyardil veeta, aga subjektiivselt pole mu jaoks peaaegu midagi kurvemat kui Wes Craveni eelviimase filmi saatus. Eriti kuna ta ise arvas, et tegu on ühe tema tugevaima (ja ühtlasi isiklikuima) filmiga üldse ning mille suures osas negatiivsete arvustuste tõttu üks tema hingedest ilmselt juba enne 2015. aastat suri.

Trailer erilist muljet ei suutnud jätta. Kui nüüd ette rutata, siis tundub, et tegu on väga tüüpilise teismeliste tapmise filmiga.

Sa oled osa probleemist! Wes tegi siin sisuliselt modernse versiooni "East of Edenist" ja sealjuures palju õnnestunumalt kui Elia Kazan 1955. aastal (fuck see fucking lollakas film, mis meeldib kõigile ainult sellepärast, et ühiskonnas on mingi Mandela efekt, et James Dean on hea näitleja, kuigi tegelikult ei eksisteeri ühtegi ratsionaalset põhjendust, miks ta kellelegi peale Tommy Wiseau meeldima peaks), aga keegi ei suuda paarist teismelise laibast kaugemale näha.

Kuigi filmi plakat näeb välja natuke nagu mõne milleeniumi alguse nu-metal bändi albumi kaanepilt, on film ise üsna (post-"Last House on the Left") wescravenlikult soe - mõned julmad ja verised mõrvad siin ja seal, aga lõpuks on ikka tunne nagu oleks feel-good koguperefilmi vaadanud ja

Spoiler :

suudaksin nüüd seljatada kõik oma vanematelt päritud kurjad omadused nagu võimetus võõrsõnu korrektselt hääldada.

Algus oli ehk natuke totakas ja kippus seda SNLi sketši meenutama, Wes Craveni teismeliste dialoog on pisut konarlik (või siis ma olen lihtsalt endise 2010. aasta teismelisena in denial, et ise tollal nõnda rääkisin) ning põhiliseks õuduselemendiks olid 2010. aasta hirmsad riided, aga whodunnit töötas hästi ning mul polnud lõpuni aimu, kes mõrvar on või mis üldse toimub. Max Thieriot oli väga hea ja kuigi see pole just Wes Craveni kõige koherentsem film, on see temaatiliselt ilmselt tema sügavaim ja loodan, et seda hakatakse kunagi väärilisemalt hindama.

Spoiler :

7-8/10 - "it's not okay for everybody to kill each other all the time"