Elu sõja ajal

[Ralf]

Elu sõja ajal
Life During Wartime

"Elu sõja ajal" on järg Todd Solondz'i 1998. aasta linaloole "Rõõm". See on musta huumoriga vürtsitatud draama kolmest õest - Trish (Allison Janney), Joy (Shirley Henderson) ning Helen (Ally Sheedy) - kes aastaid pärast esimese filmi sündmusi üritavad jätkuvalt tulla toime eraeluprobleemidega.

Trishi pedofiilist eksabikaasa Bill (Ciarán Hinds) vabaneb vanglast ning on pähe võtnud, et soovib taas kohtuda oma vanima poja Billyga (Chris Marquette), kes on nüüd ülikoolis. Trish ise on armunud heatahtlikusse Harvey'sse (Michael Lerner) ning tema noorem poeg avastab, et Bill, keda ta oli alati surnuks pidanud, kannab hoopis vanglakaristust laste vägistamise eest, ja temas tekib järsku lapselik, kuid sünge huvi isa seksuaalharjumuste vastu.

Samal ajal vaevavad Joy'd, kes on lahku läinud enda kurjategijast poiss-sõbrast (Michael K. Williams), nägemused tema enesetapu sooritanud mehest Andyst (Paul Reubens).

Täielikku tutvustust loe siit.

[Ralf]

Mitte nii häiriv, sünge ja kurb kui "Happiness" ja kuidagi liiga kinemaatiline (filmi provokatiivsemate elementide võimalikult realistlikuks väljamängimiseks oleks võinud vältida selle ebameeldiva seepiatooni ülekasutamist), kuid tegu on taas tüüpilise Solondz'iga... film ajab naerma ja siis tunned häbi, et oled naernud, ja nagu tema varasemateski draamades, ütlevad tegelased alati kõige veidramatel hetkedel kõige imelikemaid asju. Erinevalt "Happiness"-ist huvitas mind sedapuhku vaid Trish'i ja tema poja ning vanglast vabanenud Billi sisuliin. Stseenid Joy'ga olid küll väga igavad. Huvitaval kombel mind ei häirinudki üldse, et "Happiness"-i tegelasi mängivad täiesti uued näitlejad, ehkki mulle meeldis esimese osa cast tunduvalt rohkem... Dylan Baker oli sada korda etem pedofiil kui Hinds, ehkki stseen, kus Hinds ja Billy üle aastate taas kohtuvad, oli tasemelt täiesti võrreldav "Would you fuck me?" - "No, I'd jerk off instead" stseeniga Billi ja tema lapse vahel "Happiness"-ist.

7/10