Sattusin täiesti juhuslikult uuesti vaatama, ma ei ole seda uuesti vaadanud vist alates filmi linastumisaastast, ja ma olen meeldivalt üllatunud, et mälestust filmist kui teravast ja ägedast õudussugemetega psühholoogilisest draamast ei pidanud mälestuseks jäämagi, sest vaatamata mõningale üleliigsele õudusklišeele ja liialt ülemängitud mässumeelse teadlastepaari ekspositsioonile on "Splice" ikka väga terav ja riukalik nägemus teaduslikust eksperimenteerimisest ja rasketest moraalsetest dilemmadest ja vastutusest ning samuti ka sügavalt inimlikust uudishimust ja nõrkusest, mis on omakorda kastetud mõnusalt psühholoogilisse kastmesse.
Adrien Brody ja Sarah Polley oma vastavates teadlaste rollides säravad ja paeluvad. Olgugi, et nende tegelased on kohati liiga üheülbalised, on karakteripõhine psühholoogiline pinge ikkagi vägagi toimiv. Dren on lihtsalt väga vinge traagiline looming, mille loojad lõppude lõpuks lihtsalt ei suutnud teda enam taltsutada - nii teaduslikus kui ka puhtinimliku kasvatuse mõttes. Seetõttu mõjus tütrekese "üleskasvamine" vägagi haigelt. Üldsegi oli Dreni elutsükkel väga huvitava arenguga ning leian, et Dren kui karakter pidigi esmalt olema pigem oma loojate peegeldus, kui iseseisva isiksusega olend.
Kulminatsioon mõjus kohati labasena, sest
See film on julge ja terav, humoorikas ja lahe, haige ja perversne ning eelkõige just kõhe ja traagiline nägemus "sünnitada" maailma olend, kes juba ideefaasis oli juba üks suur viga.
4/5