Postitas Rasmus » 27. Veebruar 2018, 13:41
Eks ta üpris loll film ole, kuna kannab endas sedasama ameeriklaste tulirelvalembust, millest neil ka viimase aja sündmuste valguses kuidagi lahti ei õnnestu saada. Selles mõttes on film hästi aegunud, kuna täpselt sama üleriigiline diskussioon käib lombi taga 44 aastat hiljemgi, vahet pole, et fookus hetkel tänavaröövide asemel koolitulistamiste ärahoidmisele suunatud. Ja selles diskussioonis esindab "Surmasoov" kahtlemata rumalamat poolt: anname õpetajatele püssid või relvastame kogu New Yorgi elanikkonna, et niimoodi rööve ja vägivalda ära hoida... sama naiivsed ja pealiskaudsed lahendid mõlemad.
Aga kuna film peategelase tegusid vähimalgi määral hukka ei mõista ega neid kahtluse alla sea, on vaatajana keeruline lõdva päästikuga Bronsoni vägitükke pahaks panna ― niisiis pole ma filmi suhtes sugugi negatiivselt meelestatud, olgugi et see üpris jultunult mulle vastumeelset mõtteviisi propageerib. Nagu mainis KiiZ, toimub tegevustik alternatiivreaalsuses, kus New Yorgi tänavaid täidavad vaid pätijõugud, politsei on läbinisti korrumpeerunud ega suuda kedagi kaitsta ning muud peale röövlite-narkarite surmade ei toimugi. Ja kui "Surmasoovi" maailmas ongi asjalood nii, et üks vanamees haarab relva ja terve suurlinna kuritegevus seepeale järsult kokku kärbub, siis pole ka eriline ime, et seal relvastatud omakohus linnaametnikegi poolt heaks kiidetakse.
Niisiis nautisin filmi väga. Mõnusalt toores ja maalähedane ― pole mingi hullumeelne kõmmutamine, tempo valdavalt vägagi rahulik. Kenasti üles võetud, lahe ja ajastukohane muusikaline kujundus ning huvitav ja inimlik lugu, mille lahti rullumist vaatasin suure põnevusega. Michael Winneri suurepärane režii viib otse alternatiiv-New Yorgi tänavatele ja see maailm on vägagi usutav.
4/5