Jaaaah, raske uskuda, et Püha Tõnu kiusamine on Eesti film. Nüüd pean kiiremas korras Sügisballi ja Tühiranna ära kaema.
Õunpuu on igati huvitava kätetööga hakkama saanud. Rohkelt meenutas lynchilikku stiili, aga mitte just sarnases mõttes.
Iga uus peatükk tekitas sama palju küsimusi ja vastuseid nagu seda tegi eelmine. Keeruline lugu oma aeglase kulgemise ja sisuliini äkiliste muutustega. Aga pikema järelemõtlemise lõpuks on siiski selgus majas.
Eelmaa oli ehe eestlane: morn ja vaikne inimene.
Loo areng peatükkide kaupa ja järjest tumedamate toonide omandamine oli igati teretulnud. Eriti mõjuv oli Das Golden Zeitalter Herr Meisteriga peaosas. Vägev!!
Püha Tõnu kiusamine on tugevatoimeline müsteerium, mille mõju on tunda siiani.
Ahjaa, muusika osatähtsus oli niivõrd kõrgele seatud, et mõnes stseenis tuli kohe filmilik hirm peale.
Tahan veel kord näha
