Filmi suurim pluss oli vähemalt minu jaoks see, et selles leiduv draama toimis nii võrratult hästi. Mul tekkisid juba alguses suured paralleelid ühe vana klassikuga, millega "Iron Man 3" stsenarist-režissöör Shane Black loomulikult seotud oli ja milles on vähemalt minu arust üks filmiajaloo parimaid dramaatilisi pöördeid: "Lethal Weapon 2".
Spoiler :


Oma 130 minutise kestvuse käigus suutis film enam kui adekvaatselt ehitada üles palju sujuvaid sisuliine, vaatajat naerutada (huumorit oli minu maitsele küll tsipa liiga palju) ning ka tema tähelepanu üleval hoida suhteliselt vaatemänguliste märulistseenidega. Kusjuures rüü sees veetis Stark vähemalt minu hinnangul vähem aega kui eelmistes osades, samas näeb teda vahepeal tavainimeste käsirelvadega tina andmas. Eks Shane Black kui 80ndate ja 90ndate parimate märulifilmide režissöör kanna endiselt seda bakterit, et vanakooli paugutamine on etem kui suurem ilutulestik.
Kõrvalmärkusena peaks mainima, et mulle isiklikult meeldib, kui Iron Man teeb nn ühe-mehe-show'd ja seega mulle nende erinevate MARKide ringipildumine polnud just väga mokkamööda (samuti ei meeldinud selle MARK 42 rüü liigbeežid toonid), aga mis teha. "Iron Man 2"-s oli see oluliselt häirivamgi.
Mis puutub Mandarini jne, siis ei tahaks sel pikemalt peatuda, aga see on kindel, et Ben Kingsley oli igatahes parem kui Mickey Rourke oma lameda vene aktsendi ja papagoiga. Villainite külje pealt oli kõik tip-top, kuigi ma isiklikult ei mõistnud väga kuidas see Extremis õieti töötama peaks.
Filmi keskmine pikk uimerdamine ei häirinud mind üldse, sest oli just tore näha Starki haavatavana (ning väga palju kaotanuna) - juba eelmiseski osas minu arust anti mõista, et ta ei oska selle rüüta enam olla. Ja muidugi nüüd kolmanda osa lõpus
Spoiler :
Thanks for the sunshine! Kõige inimlikum ja mitmekülgsem "Raudmehe" film seni.