"Die Hard 5" tekitas vist mingisuguse post-traumaatilise stressi, sest nüüd kinosaali minnes tuleb nö Vietnam flashback ja tekib tundmus, nagu oleksin seda teist korda vaatama tulnud. Siis järsku mõistes, et ikka teine film, tuleb selline rahutunne, nagu oleks õudusunenäost ärganud.Tahtsin filmi kohta igasugu asju kirjutada, aga suurem osa läks paraku lihtsalt meelest. Liituksin igatahes selle väiksema mansaga, kes seda kiidavad. Nii kustumatut elamust ei saanud kui kaksikud, aga minu meelest oli tegu ikka päris lummava spektaakliga, mida kandsid - kui Atlas taevalaotust - neile antud rollidega hiilgavalt toime tulnud näitlejad. Eriti meeldisid Jackman, Seyfried ja
loomulikult Anne Hathaway. Viimase etteaste oli lihtsalt
jalustrabav. "I Dreamed a Dream" järel tahtis pisar silma tulla. Ülejäänud film kahjuks nii emotsionaalselt tabav ei olnud, viimase pooltunni ajal hakkasin isegi kärsituks minema (just nende sooloesituste ajal), aga lõppkokkuvõttes võis selle erakordselt ambitsioonika linalooga väga rahule jääda. Mis puutub laulmisse, siis esimesed 15 minutit kippusin selle suhtes nina krimpsutama ja mõtlesin, kas nii saab ikka asja, aga umbes alates esimesest Fantine'i stseenist olin selles osas täiesti positiivselt meelestatud. Enim meeldisid need palad, mida esitasid Fantine, Cosette või Eponine, sest meeste puhul tõstis laulmine nende maskuliinsust kuidagi väga esile ja muutis nad kergelt ähvardavaks, naistele keskenduvad stseenid olid õrnemad ja selle pärast minu arust nauditavamad. Spontaansust jäi vajaka, kuid muidu ei oska millegi üle väga nuriseda.
Kujutasin muide samuti ette, kuidas film mulle tunduks ilma laulmiseta. Jõudsin järeldusele, et just 2x igavam.
