Näete, võtsingi südame rindu ja ühe meeldiva talveöö tundide möödudes jätkasin New Mooni 5 minuti barjäärist, mis osutus esmasel korral viimaseks piisaks karikasse, et see film kiiremas korras prügikasti visata, ja kohe otsa vaatasin ka Eclipse`i ära.
Esiteks.
Pärast neid kahte ja eriti pärast esimest tundsin end tükk maad lollimana kui ennem.
True storyTeiseks.
Olen alati mõelnud, et targem on teada, millest rääkida. Ehk vaata ära ja siis õienda, aga oh sa jummel kuidas New Moon venis. Tervelt üks tund ei toimunud mitte midagi, absoluutselt. Film, mis toetub ainuüksi väga piiritletud tegelastele, keda ei saa karakteriteks nimetadagi, on juba sündides surnud, sest kui näitleja raiub kaks tundi järjest sama märga puunotti ja aru ei saa, et sellel ei ole mõtet, siis polegi midagi teha.
Persse see sportlik huvi. Kui kogu usaldusväärne filmivaatajaskond ütleb, et see on sitt, siis ei ole mõtet seda puutuma minna. Läheb ju haisema.
Ajuvaba, fantaasiavaene, ebaladus stsenaarium.
Pole vist kaua aega niivõrd palju ebaloogilist mõtlemist ühes filmis kohanud. Piinlik, piinlik, väga piinlik. Üldsegi ma ei salli filme, mis panevad mind ebamugavalt toolil nihelema ja lae poole ohkama.
Dialoogid - kes niimoodi räägib? Mitte keegi? Vist jah...
Face Punch,
really?Peategelased -
wat? Mis neil viga on? Ebatavaliselt palju tõmblevate teismeliste linn?
Ju siis see sihtgrupikene on väga, väga kitsas, kuhu minusugune oma arukest juba ei mahuta.
New Moon - lugu on täiesti arusaadav. Mitte midagi ei jää selgusetuks. Armastus, ohverdus jne. Kõik on väga tore, aga seda esitatakse niivõrd ülemängitult, et mul oli seda piinav vaadata. Spellbound mu kõrval oli lõpuminutitel minestuse äärel.
3/10Eclipse on tsipa parem. Triloogia parim osa. Vähemalt 3. osas on rohke tegevust kui 1. ja 2. kokku. Mingil määral põnev ajakulu
4,5/10Minu elu kõige pikemad 4 tundi. Tundsin Eclipse lõputiitrite ajal end üsna kurnatuna. Pagana
mindfuck.