See film on põhjus, miks ma fv meeskonnaga liituda otsustasin!
Tulin tunamullu (eelmine aasta vist kahjuks pole "tunamullu", aga vahet pole, see on lahe sõna) kinost ja pidin kurbusega tõdema, et keegi polegi ühte aasta parimatest filmidest andmebaasi lisada suvatsenud - lisasin selle siis ise ja käskisin Sopranol mind otsemaid meeskonda võtta, et selliseid piinlikke olukordi enam iial ette ei tuleks (loodame, et "Replikandid" aasta parim film pole). Ja kuigi mul oli siis täielik kavatsus tuua põhjendus, MIKS see film nõnda suurepärane on, ei jõudnud ma kahjuks tolle nädala jooksul, mil "Only the Brave" meie kinolevis jooksis, oma hypetenuusi valmis ja otsustasin siis lihtsalt alla anda (loe lisaks: "Fv meeskonna illustreeritud ajalugu"). Igatahes olen nõus Kadiiga, et alates nimest kuni plakatini mõjub see film välisel hinnangul täpselt nagu hunnik nõretavat testosterooni, mida ma iial vaadata ei viitsiks, aga teglikkuses on
vibe'ilt nagu segu "Rescue Me"-st ja "Friday Night Lightsist" (mis on hea asi, kui te nende sarjadega kursis olema ei peaks). Miles Teller mulle varasemalt eriti ei meeldinud (mis Hollywoodis sellest heast traditsioonist sai, et peaosades olevatel näitlejatel sümmeetriline nägu olema peab?), aga siin tegi nii hea rolli, et ta veidralt viltune molu isegi ei häirinud mind. Lisaks lugesin hiljuti kokku filmid, mis mind viimase aasta jooksul nutma on ajanud (või noh, oleks ajanud, kui ma nende kõigi ajal kinosaalis poleks viibinud) ja see oli üks kolmest õnnelikust, palju õnne!
Tunamullu panin
9/10, aga ei anna garantiid, et suhteliselt madalad ootused selle juures oma osa ei mänginud.
Rainile kahtlemata meeldiks, nii et ma olen maksimaalselt solvunud, kui sa seda 24 tunni jooksul ära ei vaata. Võiks isegi öelda, et võid siis ennast põlema panna.
