Küll ma olen ilus!

[JazZ-]

Küll ma olen ilus!
I Feel Pretty (2018)

Renee (Amy Schumer) elu on pidevate dieetide ja trennide okkaline rada. "Julge algus on pool võitu," mõtles Looja ning kukutas vaesekese trenažööril uperkuuti. Renee lööb pea ära – ja teda valdab petlik veendumus, et ta on nüüd vastupandamatu. Sõna otseses mõttes uuesti sündinuna võrgutab ta enesekindlana noormehi, osaleb bikiinivõistlusel ega häbene end isegi modelliks pakkuda.

Paraku pole Renee teiste silmis raasugi muutunud. Igatahes mitte väliselt. Aga sisimas? Võib-olla muutis tärganud enesekindlus teda tõepoolest?

Loe täielikku tutvustust siit

[JazZ-]

Filmi madala hinde pärast segaduses olevaid ja seda kuidagi ratsionaliseerida püüdvaid arvustusi leiab IMDb-st terve hunniku, aga veidral kombel pole keegi suutnud jõuda õige (ja seejuures üsna lihtsa) vastuseni. Jajah, kindlasti on asi selles, et 1400 meest viitsisid filmi ära vaadata, selle potentsiaalset ühiskonnapoliitilist mõju analüüsida ja sellele siis 1/10 lajatada, et naised ka edaspidi end alaväärselt tunneksid. Mitte selles, et peaosas astub üles Amy Schumer, kelle vihkamisest oluliselt paremat viisi enda interneti karmapunktide tõstmiseks lihtsalt ei ole. Antud juhul on see suhteliselt nõme, sest filmi taga seisavad hoopis Abby Kohn ja Marc Silverstein - duo, kelle sulest pärinevad ka sellised surelikud klassikud nagu "Never Been Kissed", "The Vow" ja "He's Just Not That Into You", mis võiks anda aimdust, et Amy suguelunditest ei tule üldse nii palju juttu kui tema suust harjumuspäraselt oodata võiks.

Igatahes toreda ideega film, sest kes meist ei oleks vahel peeglisse vaadates kurvaks muutunud või uut jopet ostmas käies mõelnud, et "you might make me a little warmer, but you can't fix ugly". Samas natuke häiris, et kui Renee ennast ilusana tundis, siis kõik üritasid talle kuidagi delikaatselt väljendada, et ta on tegelikult ikkagi kole (sest see lisas koomilisust või midagi). Lootsin, et pigem ehitatakse sisu selle ümber, et teisi inimesi lihtsalt ei koti välimus nii väga kui arvame neid kottivat ja teeme hoopis ise oma ebakindlusega elu raskemaks. (Me ei tea, miks me vahepeal meie-vormile üle läksime). Eks ta mingil määral seda ka üritas, aga see "wow, ta on kole, aga ei heitu sellest üldse, enneolematu!" jäi natuke liiga rõhuvaks IN MY HONEST OPINION.

Michelle Williamsi oli tema tõsistele draamarollidele vahelduseks päris tore sellist veidi ditzy'mat tegelast mängimas näha ja lisaks on Aidy Bryant mulle hästi sümpaatne. Et kelleski mitte petlikke lootusi tekitada, ütlen kohe ära, et Emily Ratajkowski hoidis seekord kõik riided seljas (järele mõeldes võib see 1400 mehe 1/10 ka hoopis sellest tingitud olla).

6/10 - Üsna vahva, aga mitte nii empowering kui Cardi B kuulamine.

[Ralf]

Esiteks: Audience Member Livetweeted Greta Gerwig’s Reactions to I Feel Pretty

Aga filmist endast... Hmm...

Esiteks mind põhimõtteliselt häirivad "maagilised" filmid, kus tegelane muutub julgeks, naljakaks, intelligentseks vmi selle pärast, et ta lööb oma pea ära, see mõjub laisa stambina ja vähendab loo väärtust. "What Women Want" on siinkohal erand! Iseenesest mul on siiski hea meel, et käesolev komöödia muidu täiskasvanulikult räägib enesehinnangust ja enesekindlusest, eriti läbi naise perspektiivi - tihtilugu ei ole Hollywoodi jantidel erilist pointi, käesoleval filmil on vähemasti midagi öelda, ja Amy Schumer sobib rolli hästi, sest ta ei ole kaasaegne iluideaal, samas on tal kaamera ees palju bravuuri ja südikust. Ma olen filmiga vaadetega väga nõus - tähtis pole see, kui sümmeetriline, pikk, ilusa naeratusega vms sa "ametlikult" oled, vaid see, kuidas sa ennast oma nahas tunned. Kahjuks on väga palju pealtnäha täiuslikke naisi, kes ikkagi ennast pidevalt kritiseerivad. Schumer mind ses mõttes üllatas, et pärast enesekindlaks saamist oli juba tema kehakeeles näha muutust, talle anti ülesanne mängida kahte väga erinevat iseloomu ja ta saab sellega kenasti hakkama. Aga me jõuame nüüd selleni, et mulle lihtsalt ei meeldi Schumer. Ja ma ei ole üks neist, kes hüppas viharongi peale niisama - olen tema stand-upi vaadanud ja loomulikult "Trainwrecki" näinud ja ta lihtsalt ei sümpatiseeri. Melissa McCarthy mulle seevastu väga meeldib. Ei tea täpselt, milles asi on. Tema juures on midagi häirivalt jämedat (ma ei mõtle siinkohal tema figuuri). Kui filmi meeldiv hoiak ja sõnum kõrvale jätta, siis ei suutnud peaosatäitja ega lugu mind väga kaasa tõmmata. Eks meestel on filmi ideedega raskem samastuda kui naistel, ma vaatasin seda empaatiaga, mitte isikliku äratundmisega. Tõtt-öelda olen ka inimene, keda miski ei häiri, kui peeglisse vaatan, füüsilise välimuse osas mul erilisi komplekse pole. Kole pikk on see film pealekauba, oleks võinud nii 20 minti lühem olla. Nad oleks võinud valida, kas keskenduda peikale või Renee töökohale kosmeetikafirmas, mõlemaga läks süžee natuke pikaks ja paksuks.