Hala

[Soprano]

Hala
The Wailing (Goksung) (2016)

Väikese Korea mägiküla elu keeratakse pea peale, kui külaelanike hulgas hakkab ootamatult levima seletamatu viirus, millesse nakatunud mõrvavad koletuslikus meeltesegaduses oma lähedasi. Mõrvu pannakse uurima laiskvorstist politseinik Jong Gu, kes ei oska pingutusele vaatamata aina kummalisematele haigestumistele ja veristele tapatöödele mõistuspärast motiivi leida. Kas süüdi on metsas kasvavad psühhotroopsed seened, millega mõrtsukateks moondunud külaelanikud näikse olevat kokku puutunud, või hoopiski külla vaikselt imbunud ja ohtliku auraga jaapani vanamehenäss, nagu väidab Jong Guga ikka ja jälle kokku juhtuv ning viirusest ja mõrvadest kummaliselt palju teadev noor naisterahvas. Aina eskaleeruvast kaosest üles keeratud politseinik otsustab viimases hädas seaduse oma kätesse haarata ning selgitada välja nii mõrvade kui ka vanamehe saladuse, ignoreerides oma ebauskliku ämma hoiatust, et asjasse võivad olla segatud üleloomulikud jõud. Kuid oma otsusekindluse ning appi kutsutud šamaaniga ei päästa Jong Gu valla mitte ainult tütre nakatumist viirusesse: see toob kaasa kohutavad tagajärjed nii talle kui ka tema perekonnale.
Lõuna-Korea žanrifilmide maestro Nan Hong Jingi “Hala” on visuaalselt lummav, samas groteskne ja üleloomulik põnevik Korea kogukonna lagunemisest ja hirmudest väliste jõudude ja muulaste ees.
Sõnades seletamatu, kuid vaatajat lõpuni pinevil hoidva süžeega, võimsate kaadrite ning kõrvulukustava šamanistliku muusikaribaga, Hitchcocki, Polanskit, Friedkini ja teisi žanri- ja põnevusfilmi kaanoneid ühtaegu tsiteeriv ja nende üle nalja heitev "Hala" on vaieldamatult aasta maiuspala Aasia ning põnevike austajatele.

Ülevaate lisas: lostinthemist

Loe täielikku tutvustust siit

[lostinthemist]

Nüüdisajal pole enam kahjuks palju filme, ka Lõuna-Korea filmitööstuses, mis paneksid mind mitmeks minutiks lõputiitride rullides liikumatult ning ammulisui ekraani jõllitama. „The Chaser“ ja „The Yellow Sea“ lavastaja on ennast ületanud ning välja tulnud veelgi terviklikuma teosega. Suurepäraselt kaasahaarav ja originaalne õudussugemetega thriller, mida on siin-seal küllaldaselt vürtsitatud musta huumoriga ning vaatamata pikale kestvusajale ei tekita igavust. „The Wailing“ demonstreerib kõige paremini just seda komponenti, miks ma armastan niivõrd Lõuna-Korea teoseid – süžee, mille najal kogu film nõjatub, on ettearvamatu, ebakonventsionaalne ja üllatusterohke.

Filmi viimasel kolmandikul, kus hakkas tunduma emotsionaalse stseeni järel, milles kisuti minust pisaraid välja (see näitab jällegi, kui hästi on näitlejatööd sooritatud ja kuidas karakterid lähevad päriselt korda), et lugu on vist läbi ning kohe lõpp ukse taga, aga sarnaselt lumepalli kombel lükati veerema hoopis väga pingeliselt pikk lõppvaatus. Üleminek toimus nii drastiliselt, et kogu filmi jooksul kulmineerunud pinge läks järjest intensiivsemaks veelgi viimaste mitmekümne minutite ajal. Rääkimata peategelasest, manipuleeritakse veelgi rohkem vaatajaga väga julmal viisil. Erinevate tegelaste motiivide osas tiritakse väga osavalt niitidest siin ja seal (siin jällegi toetab seda suurepärane montaaž), mis tekitab vaatajas suure segaduse ning paisatakse õhku suur küsimus, kes on ikkagi kes ja kes väidab olevat keegi. Ma ei oska enam veenvamalt sõnadega seletada, milliseks jõhkraks clusterfuckiks see kujuneb.

Tahaks veel korra rõhutada suurepäraseid näitlejatöid, kuid iseäranis tahaksin kiita nimelt ühte näitlejat, keda ma ei hakka siin igaks juhuks nimetama. Üldiselt vaatajat on lihtne peibutada odavate jumpscare’ide näol ning valjude heliefektidega, aga „The Wailing“ teeb minu jaoks isiklikult edukalt seda, millega on hakkama saanud väga üksikud teosed – külvata puhast õudust ja hirmutunnet, raputada sisemiselt läbi kõigest dialoogi. Ma olin kuradi hirmul.

Naised saunas rääkisid, et „The Wailing“ läheb FV kokkutulekul vaatamiseks. Võib-olla. Lõpuks ikkagi jäi vaatamata. Aga saan nüüd julgelt öelda, et oli PÖFFini küll väärt ootamist ja suurelt ekraanilt (IMAX kino, YO!) vaatamist. Filmiveebi kokkutulekul poleks mitte mingil juhul sama elamust kätte saanud adidaz vs Rassu möla taustal.
„The Wailing“ on film, mis paigutub kindlasti minu 2016. aasta top filmides väga kõrgele kohale ning jääb pikaks ajaks meelde.
10/10

Jään põnevil ootama lavastaja järgmist teost.

Spoiler :

100% üks-ühele minu reaktsioon surmaloitsu manamise tseremoonia stseeni ajal: