Vii 3D

[Rasmus]

Vii 3D
Viy 3D (2014)

Varajane 18. sajand. Kartograaf Jonathan Green võtab ette teadusliku teekonna Euroopast ida suunas. Olles läbinud Transilvaania ja ületanud Karpaadid, leiab ta end väikesest külakesest keset läbipääsmatut metsa. Puhas juhus ning äärmiselt tihe udu on ta toonud sellesse neetud paika. Inimesed, kes siin elavad, ei ole mitte kuidagi sarnased teistega, keda rändaja oma teel on kohanud. Külaelanikud, kes kangelt üritavad hoida end eemal ülejäänud maailmast, jagavad arusaama, et suudavad ennast kurja eest hoida. Kahjuks nad aga ei mõista, et kurjus on juba teinud endale pesa nende enda hinges ja ootab võimalust, et terves maailmas võimust võtta…

Film põhineb Nikolai Gogoli surematu jutustuse ainetel.

Loe täielikku tutvustust siit

[filmiarvustus]

Nikolai Gogol on Ukraina-Vene kirjanik, kelle töödest on valminud sadu erinevaid ekraniseeringuid viimase kuuekümne aasta jooksul, millest vaieldamatult enim tehtud romaan on õudusmüsteerium "Vii", mille keskmes on hirmudeemon, nõiad ja pettus. 2014 jõudis kinodesse järjekordne versioon sellest fantaasiarikkast raamatust, mille tõi ekraanile lavastaja Oleg Stepchenko ja Euroopa kohta suur 22 miljonit eurot, kuid kahjuks ei lisa film midagi uut ja vajalikku.

Oleg Stepchenko on varasemalt teinud kaks alla keskmise veidrat filmi, mille stiili toob üle ka "Vii" fantaasiarikkasse maailma. Kahjuks ei ole selle teose puhul tegemist otsese romaani ekraniseeringuga, vaid teatud mõttes Gogoli klassikalise loo jätkuga. Lugu on nõrk ja ebaloogiline, ilma sõnumi ja mõtteta ning algusest kuni lõpuni tundub rohkem halb improviseering kui varem kirjutatud stsenaarium. Erinevalt romaanist on filmi puhul tegemist kerge müsteeriumiga fantaasia asemel ning pigem natukene tumedama tooniga kui täiesti musta ja hirmsa looga. Igasugused ideed selles teoses jäävad nõrgaks, kõik sümbolid on ei millestki ning üritus olla salapärane loob ideaalse hilisõhtuse telefilmi, mille ees diivanile magama jääda.

Esimesel pilgul saaks öelda, et tegemist on "Sleepy Hollow" klooniga, kus on kaos ja segadus ilma igasuguse põhjuseta. Lugu liigub stseenist stseeni ilma otsese seoseta ning vahel on tunne, et jupp filmi on lihtsalt välja lõigatud. Dialoog on ülemõistuse loll ning kohati täiesti arusaamatu ja seosetu, mida esitavad ülenäitlevad ja tüütuseni karjuvad näitlejad. Kõige rohkem siiski häirib stereotüüpne propaganda Ukraina ja Venemaa elanike kohta, mis tugevalt kahjustab nende inimeste mainet. Lisaks peab ära märkima, et korraks nägu näidanud deemon Vii ei ole üldse enam hirmudeemon ning kõige kulukam ja efektirohkem stseen ei oma mitte mingisugust tähtsust tervikust - oleks võinud ka olemata olla (kuigi oli ilus).

Õnneks on filmil olemas ka mõned plussid. Esimene ja kõige suurem pluss on teose visuaalne väljanägemine, mis on tõeline meistriklass. 3D efektid ja igasugused muud efektid on digitaalse ajastu tipp ning silmailu pakub film kamaluga. Samuti peab kiitma operaatorit ja helitehnikut nende tehtud töö eest. Näitlejana peab ära märkima Hollywoodi staari Jason Flemyngut, kelle segakeelne karakter on ainukene vaadatav tegelane terves filmis. Lõpetuseks ütlen, et sisutühi film, mis on pandud ilusasse pakendisse. Tasub oodata hilisõhtust telelinastust.
Teosele hindeks annan korralikud neli punkti. 4/10.