Lõvisüda

[Rain]

Lõvisüda
Heart of a Lion (Leijonasydan) (2013)

"Lõvisüda" räägib loo Teppo nimelisest mehest, kes juhib kohalikku ultranatsionalistide gruppi, kes pidevalt kasutavad tarbetut vägivalda ja alavääristavad teisi rasse. Ent peagi tekib tal suur dilemma, kuna ta armub ühte ettekandjasse, kellel on mustanahaline poeg.

Loe täielikku tutvustust siit

[filmiarvustus]

Soomlane Dome Karukoski on nimi, keda seostan enim 2010 aastal valminud teosega "Polaarjoone sangarid", mida võiks pidada tolle aasta üheks meie kandi parimaks filmiks. Aleksi Bardi on väga kogenud stsenarist, kelle hetkel uusim käsikiri "Lõvisüda" annab omanäolise vaatenurga juba miljon korda nähtud ultranatsionalismi ja neonatside ideoloogiale. Näitlejatest astuvad filmis ülesse Soome (ja ka Eesti) superstaarid Laura Birn, Peter Franzen ja Jasper Pääkkönen.

Igasugune natsionalism on alati paeluv ja terav teema, mille üle võibki rääkima ja lahkama jääda, kuid jää jalge all on alati õhukene ja poliitiliselt ebakorrektne. Soomes eelmise aasta lõpul ilmunud film käsitleb seda teemat põhjamaise kalkusega, kuid Karukoski väga kavalalt hoiab nahavärvi teisejärgulisena hoopski paeluvamale fookusele - Teppo lunastuse loole. Peaosalise kantpea armastus värskelt leitud naise vastu ning tugev soov omada tõelist perekonda viib mehe võitlusesse enda eelarvamuste, lojaalsuse ja ideoloogiaga. Hüppeline ja liiga kiire sissejuhatus rajavad teed sotsiaalselt väga raskele ja teadlikule, kaine mõistusega narratiivile, mis otsib ja rõhutab empaatiavõimet, pinevust, närvikõdi ning veidrat (ebamugavat) "musta" huumorit.

Stsenaarium on tugevalt laialivalguv ja žanride vahel pendeldamas, tekitades väga äkilise muutusega üleminekuid rahulikult ja koomiliselt söögitegemiselt vägivaldsele kodutute peksmisele ilma erilise vaevata. Aleksi Bardi käsikiri selgelt armastab kontraste ja vastandeid, mida on näha peaaegu igas stseenis ja dialoogis. Kogu seda sasipundart hoiab koos Peter Franzeni imeline rollisooritus, mis lõpuks tõmbab filmilt tähelepanu endale. Mehe tõeliselt kogemuste rohke ja vaevutu esinemine on erinevate aspektide ühendav jõud ja kõige meeldejäävam osa terves filmis. Kahjuks jääb Franzeni kehastatud Teppo ja Laura Birni ettekandja Sari suhe liiga vähe lahatuks, mis jätab nendevahelised tunded mõistmatuks. Sari vajub kaugele taustale ning muutub hoolimatuks emaks, kes jätab oma poja vägivaldse rassisti hoolde.

Tõeline emotsioon sellest loost tuleb välja Teppo ja Rhamadhani ning Teppo ja Harri (vend) suhetest. Selgelt ja nauditavalt on näha isa ja kasupoja suhte arenemist Teppo sisemise võitluse taustal, samalaadselt ka Harri seotust ja austust oma vanema vennaga. Kahjuks tundub lugu lõpuks liiga mugava lahendusega, sest ülesehitus on selgelt palju hullema ja šokeerivama lahenduse lubadusega. Tervikuna on teos ühekordseks vaatamiseks mõnus draama, mis natukene naerutab, natukene paneb pead raputama ning korraks tekitab kurba meelt. Soome oskab teha häid ja kvliteetseid filme. Soovitan pilgu peale visata.
Filmile hindeks annan seitse punkti. 7/10.