Postitas filmiarvustus » 13. Märts 2014, 19:39
Lukas Moodysson on Rootsi lavastaja, kes on Eesti publikule vast kõige tuntum filmiga "Lilya 4-Ever", mis räägi Eesti tüdrukust ja inimkaubandusest. Mehe üldine stiil on suhteliselt tume, kuid tema eelmisel aastal ilmunud noortest punkaritest pajatav "We are the Best!" loob hoopis teistsuguse atmosfääri. Lugu põhineb Lukase abikaasa Coco Moodyssoni poolautobiograafilisel koomiksil (graafiline novell) nimega "Never Goodnight", mille tegevus jääb 1982. aasta Stockholmi.
Filmi kinno vaatama minnes peaks pidama meeles, et tegemist on draamaga ning raske on seda näha kui noortele suunatud filmi. Pigem on tegemist teosega, mis mõeldud inimestele, kes olid noored kaheksakümnendatel ja mäletavad, milline oli elu sellel ajal. Igal juhul on oodata tugevat nostalgiat täis draamat, mis on ajastule truu, kergelt melanhooliline ja sedavõrd sügaval määratud maailmas, et on lausa tunda juuksegeeli ja nahktagi lõhna. Loo tuumas olevad kolm teismelist tüdrukut on ühed meeldejäävamad noorte rollid (karakter ja näitleja esitus), mis koos õige atmosfääriga loob sarmika ja mõtlemist provotseeriva teose.
Moodysson suunab kogu loo tähelepanu kahe protagonisti (Bobo ja Klara) vahelisele suhtele ega ei vaevu tugevalt rõhutama ajastut ja detaile, mis loo lõpuks selgelt esile tulevad. Lugu kipub jääma sellisele segasele joonele täiskasvanu ja noorte maailmade vahel, mis teeb sellest filmi ka murdeeas olevatele tüdrukutele. Narratiiv ei ole kindlasti midagi enneolematut, kuid lavastaja annab sellesse palju nooruslikku elujõudu ja lapselikku värskust, mis lahkab erineva raskusega teemasid. Tõelise värvi loosse annavad näitlejad Mira Barkhammar, Mira Grosin ja Liv LeMoyne. Kõigi kolme tüdruku rollisooritus on sedavõrd usutav, et päris tihti unustab ära, et tegemist on näitlejatega. Headele sooritustele toob Moodysson juurde käes hoitava kaamera, mis oma stiililt loob suurema intiimsusega, peaaegu dokumentaalfilmiliku, tunnetuse.
Lukas Moodyssoni erialaks võiks pidada noorte ja täiskasvanute suhteid, kus eriti karmilt koheldakse tüdrukte elu ja saatuseid. Mehe eelnevad filmid "Show me Love" (1998) ja "Lilya 4-Ever" (2002) on musternäidiseid, kuidas tuua inimlikkus igasse situatsiooni ning ka "We are the Best!" õhkub just sellest. Teine kolmandik räägitavast loost kipub muutuma episoodiliseks, sisaldades kõrvalisi stseene ja momente, mis ei anna loo arengule juurde mitte midagi. Seal kaotas film minuga varem hästi loodud sideme. Lisaks tundus väga surutud Bobo ja tema ema suhe, mis kohe kuidagi ei puudutanud emotsionaalselt (kuigi oleks pidanud). Lisaks lobasuulistele tüdrukutele ning nende radikaalsele maailmavaatele, lisab lugu tüdrukute keskele ka poisid, kes häirivad grupi dünaamikat. Õnneks ei lange linalugu kližeeliseks rivaalitsemiseks, vaid hoiab varem paika pandud tooni ja sõnumit. Lõpetuseks ütlen, et tegemist on tõeliselt hea noortest pajatava looga, mida tasub igal filmigurmaanil kindlasti vaadata.
Teosele hindeks annan korralikud seitse punkti. 7/10.