Postitas filmiarvustus » 06. Veebruar 2014, 13:07
Teine Maailmasõda on lõputu allikas imelistele draamadele. Televisiooni jaoks lavastanud Brian Percival kolib Markus Zusaki raamatu "The Book Thief" adaptsiooniga suurele ekraanile ning koheselt näitab kunstilist stiili ja ainulaadset visiooni. Geoffrey Rush tegi eelmisel aastal kaks ülitugevat rolli, mis mingisugusel põhjusel jäid märkamatuks auhindade jagamisel. Terviku teosena omab "Raamatuvaras" värsket pilku tuntud õudustele.
Sõjadraamana tundub see teos olevat ainult auhindade jahtimiseks, kuid pikemalt süvenedes hakkab kooruma palju enamat. Michael Petroni adapteeritud käsikiri näitab parimat viisi elamiseks ajal, kui igal pool on rasked ja võimatud olud. Teos on tugevalt ajastutruu ja annab huvitava pilgu tavasakslase igapäevasesse ellu ning mõttesse. Sõjaõuduste ja tragöödia taga on peidus inimlikkus, kunst, kirjanduslikkus ja soojendavad suhted. Tervikuna on teos lihtsasõnaliselt öelduna armas ja kergesti hinge pugev, mida saadab veatu ja suurepärane võtteplatside ehitus ja valik. Kõige huvitavam ja koheselt haarav aspekt on Surma narratsioon ning tema pilguheited inimeste viimastele mõtetele.
"Raamatuvaras" omab ajatut väärtust, mis ei kaota oma võlu ka mitmete aastate pärast. Natukene haledas loos on tugev pisarakiskumise potentsiaal olenevalt sellest kuivõrd investeeritud on vaataja erinevatesse karakteritesse. Visuaalselt äärmiselt kunstiline ja ilus teos jätab vahel muinasjutuliselt naiivse fantaasia mulje, kuid muudab äkiliselt tempot ja emotsiooni, minnes veatult üle tragöödia peale. Kahjuks liigselt ambitsioonikas lähenemine ei lase igal momendil sedavõrd sügavale vajuda kui oleks tarvis, mille tulemusel jäävad mõned vajalikud kohad ükskõikseks. Kindla plussina saab tuua hästi usutava ja kergelt imponeeriva perekonna ja inimeste vahelised suhted.
Emily Watson ja Geoffrey Rush väärivad oma soorituste eest rohkem tähelepanu kui neile anti. Ilma Rushi imeliselt sooja isakujuta ei oleks see film pooltki sedavõrd kütkestav. Watsoni kalk ja armastav ema ja naise roll on üks parimaid, mida eelmisel aastal silmasin. Peaosaline Sophie Nelisse on juba kogenud näitleja, kuid vahel jätab mulje, et rasked täiskasvanute teemad on tema jaoks liiga keerulised. Filmi väärtust tõstab John Williamsi detailne ja emotsionaalne muusika, millega lavastaja kohati üle mängib. Brian Percivali suutmatus jääda tagasihoidlikuks muudab filmi viimase kolmandiku natukene liiga sentimentaalseks ja melodramaatiliseks, kuid teos saab endale väga väärilise lõpu. Lõpetuseks saan öelda, et "Raamatuvaras" on üks parimaid eelmisel aastal varjudesse jäänud filmidest.
Sõjadraamale hindeks annan korralikud seitse punkti. 7/10.
