Pohmakamängud

[Rain]

Pohmakamängud
The Hungover Games (2014)

"Pohmakamängud" räägib nelja sõbra - Bradley, Edi, Zacki ja Dougi - poissmeeste peo tähistamisest enne, kui Doug abiellub. Järgmisel hommikul ärkavad kolm meest ülesse futuristlikus düstoopias, kus nad olevat vabatahtlikult liitunud "Pohmakamängudega". Kuid olles oma jooma käigus ära kaotanud Dougi ja pulmatähtpäev aina läheneb, ei jää meestel muud üle, kui mängud võita.

Ülevaate lisas: filmiarvustus

Loe täielikku tutvustust siit

[filmiarvustus]

Eelmise aasta lõpul ilmus järjekordne Friedberg-Seltzeri alla igasuguste arvestuste paroodia "The Starving Games", mis on üks halvemaid filme üldse kunagi valminud. Paar nädalat tagasi nägi ilmavalgust järjekordne näljamängude paroodia, kuid seekord segatud filmiseeria "The Hangover" tegelastega. Õnneks eelnimetatud "lavastajate" duo ei ole selle projektiga seotud, vaid juhitoolil on kogenud komöödialavastaja Josh Stolberg, kes toob ekraanile suhteliselt tundmatute autorite käsikirja.

Paroodiažanr kui selline on tegelikult üpris surnud. Praegusel ajal iga teos, mida saaks sellesse kategooriasse paigutada on lohakas, laisk ja labane ning ilma igasuguse komöödiata. Hetkel viimane teos, nimega "Pohmaka mängud", on ristsugutis selliste filmiseeriate vahel nagu "The Hangover" ja "The Hunger Games" ning seda võiks isegi pidada erandiks ja värskeks õhuks lisandina sellesse surnud filmižanri. Enda üllatuseks on mul päris palju head selle filmi kohta öelda, alustades sujuvusega, millega kaks filmiseeriat on omavahel kokku viidud.

Teos tervikuna on täiesti vaadatav ning kohati isegi naljakas. Julgen öelda, et paaris kohas naersin ikka väga kõvasti. Teose suurimaks plussiks on väga loov lähenemine, eriti erinevate popkultuuriliste tegelaste sisse toomisel. Üheks viisiks, kuidas film tutvustab tuntuid karakterid on läbi erinevate piirkondade, mis mängudel osalevad. Minu lemmikuteks on kindlasti Johnny Deppi piirkond, superkangelaste piirkond, tarbetu alastuse piirkond ja õudusfilmide piirkond. Huvitav kogu filmi juures on lavastaja oskus jääda maitsekaks (nii palju kui sellise filmi juures võimalik), mis tähendab, et film ei ole kordagi solvav ja mitte naljakas. See kindlasti ei tähenda, et filmis ei oleks palju alasti inimesi, tisse, rõvedust ning raisatud potentsiaali.

Narratiiv ei ole suurem asi kvaliteedi ja sisu mõttes, seega silmaringi ei avarda ja sügavamat elu mõtet endas ei peida, kuid lugu on väga selgelt fokuseeritud, ladus, hea tempoga ning puudub suurem segaduse ja kaose tunne. Samuti on jäänud ära segased kõrvalliinid ning kõrvalised karakterid, kes jäävad ekraanile liiga kauaks (nagu kombeks tänastes paroodiates). Filmi lõpuni vaatamine ei ole piinarikas, sest produktsiooni väärtus on kõvasti professionaalsem kui keskmisel paroodial, seega eriefektid, näitlejad ja visuaalne toodang on täiesti talutaval tasemel. Huvitavaks loen ka seda, et filmis on olemas meeldejäävad stseenid, mis ajavad naerma ka peale filmi lõppu - päris tõsiselt. Lõpetuseks pean suure üllatusega ütlema, et see ei olnud pooltki nii halb kui ootasin ning purjus peaga võiks see olla ideaalne komöödia.
Stolbergi paroodiale annan hindeks korralikud neli punkti. 4/10.