Postitas Kadii » 17. Jaanuar 2016, 18:47
Kuulsuste surmadega on mul see asi, et ma jään sellega tegeledes alati esimesse staadiumisse, eitusesse. Ma ei ole nendega ju kunagi päriselt kohtunud, et mingil metatasandil tunnistada, et nad üldse päriselt eksisteerivad, seega ei teki ka mingit suuremat kaotusvalu. Näitleja-lauljatega on see hea asi ka, et nad ju tegelikult ei kao kuhugi, nende filmid ja/või muusika ei lõpeta eksisteerimist, kui nemad seda teevad.
Esimene rohkem mõjutavam surm, mis siiamaani tunda annab, oli Heath Ledgeri oma. Siiamaani natuke kurb, et ei näe seda kõverat naeratust (Patrick Verona oma siis, mitte Jokeri) enam uutes filmides.
Rickman oli aga teine kuulsus, kelle surm torkas ja kes ilmselt jääbki torkima iga kord, kui ma Pottereid rewatchin või kurat, isegi raamatuid uuesti loen, sest Snape on igavesti minu jaoks Rickman. Aga ma ei tunnista ilmselt ikkagi, et ta surnud on, ta lihtsalt ei tee rohkem filme.