Seda ma ei teadnudki, et Cameron nii raudkindel püüdis ses suhtes olla
Aga mis vahet sellel kõige on? Püüdku need agarad fännid või
fanboy kriitikud ise tükk aega jäise õhu ja vee käes surmahirmus mööda nina taeva poole sikutavat laeva ronida ja siis kõige lõpuks jääkülma vette sadada. Mõni ime, et Jack ei suutnud peale ronida kui ta ise üleni surmahirmust ja jäisest külmast väriseb. Õbluke naine seevastu suutis aga tasakaalu hoida. Siinkohal ei mängi tegelaste käitumine ka erilist rolli, sest üks on reaalsus ja teine filmireaalsus ning nende põimumisel tekibki ebaloogika, mida oleks saanud ära hoida. Aga miks mitte panustada paanikale ja surmahirmule ning loomulikult ka elu suurimale armastusele, keda peab ilmtingimata päästma. Tegelikkuses on "Titanicus" toimuni üsna tõenäoline.
Vahet pole kui palju teste ja katseid tõe välja selgitamiseks teha. Keegi ei suuda katastroofis reaalselt uppunud inimeste olukorda taasluua. Paanika ja surmahirmu segu on arvatavasti ikka kenakesti tugev eriti veel siis kui laev sellisel kujul põhja poole sukeldub. Loogika lendab selle kõige peale kohemaid piki jäämäge puruks.
Kuigi kui meenutada, siis isegi tollal oli Wintslet küllaltki suure kondiga daam. Eriti kui teda võrrelda noore ja kõhetu DiCaprioga. Seega oleks Jack veel paremini seal laual hakkama saanud. Aga noh kuidas sa ikka üliromantilises-ja eepilises ajaloolises draamafilmis oma armastatud naise vette jätad ja ise kuivale ronid?
Okei, natuke mõttetu mõttekäik, aga
why not? Film on film. Filmireaalsuses on armastus suurem kui elu ja eneseohverdus on miski, mida selle nimel ikka ja jälle tehakse. Vahet pole kui ebaloogiline. "Titanicu" puhul tundub olevat see üsna mõistlik romantiline võte, et publikut konksu otsa saada ja pisaraid välja peksta. See asjaolu pole mind ennast kunagi häirinud.
On ikka asju, mille üle vaieldakse

Pole tükk aega "TItanicut" uuesti vaadanud. Peaks vist...