Paul Thomas Andersoni eepos "There Will Be Blood" on film, mis viib kassahittidest hellitatud publiku eelmise sajandi algusesse, kus vaataja on sunnitud jälgima ahne õlimehe Daniel Plainview allakäiku. Esimene stseen viib vaataja kohe õigele lainepikkusele – California kõrbemäestik nagu filmis "The Treasure of Sierra Madre", helitaustaks kubricklikud kriiskavad ja mütsuvad helid. Lisada veel Euroopa kino vaadet inimese kõige sügavamatesse hingesoppidesse - ongi käes "There Will Be Bloodi" retsept.
Lugu algab leonelikult aeglaselt, ent tegusalt, kus Anderson näitab viieteist minuti vältel, milline mees on filmi peategelane Daniel Plainview. Esimeste minutite vältel jälgitakse puhtdetailselt, kuidas ta kaevandab üksi sügavas kõrbekaevanduses hõbedat. Mõni aeg edasi on ta samas kohas ning mitme abilise ja algelise puurtorni abiga leiab ta musta kulda. Kohutava õnnetuse tagajärjel sureb üks töölistest ning Daniel leiab end isana – võttes enda hoole alla hukkunud kaevuri lapse. Mitu aastat edasi, kui Daniel on edukas naftapuurija tuleb temaga kohtuma Paul Sunday (Paul Dano), kes müüb suhteliselt odavalt Plainview’le teadmise, et Sunday farmi maa-all on hulgaliselt naftat. Daniel ja ta poeg H.W. rändavad Sunday rantšosse ja teevad seal elavale perekonnale pakkumise puurida nende maalt naftat. Teine perepoeg, kohalik jumalamees Eli Sunday (Paul Dano), kes elab seal oma isa ja kahe õega, teeb Plainview’ga lepingu ja puurimine võib alata. Daniel lööb püsti suured naftapuurtornid, ehitab töölistele väikese küla ja lubab Elile ehitada uue jumalakoja. Peale kohutavat, ent suurejoonelist naftapuurtorni põlengut taipab Daniel, et nende all lasub terve ookean naftat ja tema on ainus, kes selle suudaks välja puurida. Kuna ta vihkab enamikku inimestest ega näe neis midagi meeldivat, siis ta tahab puurida ainult naftat ja teenida piisavalt raha, et saaks põgeneda inimeste keskelt.
Pealkiri "Veri hakkab voolama" on otsesõnaline ettekuulutus ja kui ma ütlen, et lõpus on verd, siis see ei ole spoilerdamine. Ma ei näe ka mingit muud viisi, kuidas oleks võinud sellise loo lõpetada. Kui filmi algus meenutas "The Treasure of the Sierra Madret", siis lõpp tõi silme ette "Citizen Kane’i".
P.T. Anderson on võtnud aluseks Upton Sinclairi romaani "Oil!", kust ta võttis kogu selle naftapuurimise tehnilise poole, olustiku ja motiivid. Anderson on aga ise kirjutanud need huvitavad tegelased, dialoogi ja tegevustiku. Mõlemal tasandil on see film silmapaistev. P.T. Anderson lõi raamatule omaselt väga ehtsa 20. sajandi alguse olustiku ja reaalsed puurtornid. Samuti kirjutas ta ühe aasta parima tegelase, kelle Daniel-Day Lewis oma metoodilise näitlemisoskusega perfektselt elustas. Dialoog on aasta parimaid. P.T. Anderson on kirjutanud endale omase stiilitunnetuse ja külmusega mitmeid jõhkraid tööõnnetussurmasid.
Mis puudutab P.T. Andersoni lavastamist, siis "There Will Be Bloodil" on võrreldes ta stiilseima teose "Boogie Nightsiga" sama palju seost kui naftamagnaadil pornofilmitegijatega. See film ei ole lavastatud selle sama P.T. Andersoni poolt, kes juhendas oma filmides kümmet staari ja jutustas lopsakalt ja värvikalt lugusid. Kuigi see film pole nii elav ja sündmusterohke nagu ta eelnevad filmid, siis ei saa väita, et "There Will Be Blood" on igav film. Hoolimata rahulikust tempost ja aeganõudvatest stseenidest on see väga huvitav film. Mulle igatahes Andersoni uus stiil meeldib. Ta on sama enesekindel, aga tegemist on tõsisema stiili ja tugevamate tegelastega. See pole aga nii mitmekesine nagu "Magnolia", vaid palju tõsisem teos, mis jälgib hoolikalt ühe kurja inimese hingeelu ja püüdlusi. Aga ma ei tea kas ma tahaks ta järgmisi filme näha sama tumedas võtmes, võib-olla ainult, siis kui Daniel-Day Lewis on peaosas. Ma loodan, et see oli lihtsalt tiivasirutus ja enese proovilepanek, ning peagi teeb ta orkesterlikult suuri ja stiilseid draamasid, nagu "Magnolia" ja "Boogie Nights".
Alles nüüd jõuan ma filmi suurima plussi juurde – Daniel-Day Lewis peategelase Daniel Plainview’na. Sellest hetkest, kui Anderson talletas esimesed stseenid Lewisest Plainview’na jäädvustas ta filmiajalukku kõige vingema, ent ühe süngeima naftapuurija. Siinkohal ei saa rääkida Lewise näitlemisest, vaid lihtsalt ta rollis olemisest. Ta näojooned, vuntsid ja silmad on pärit nagu 1900. aastate algul tehtud töömehe portreest. See enesekindlus, rahulikkus, tõsidus ja põlglikkus, mis ta kõnest peegeldub, on täpselt selline, mida plainviewlik mees võiks rääkida. Ta ilmed on väga kõnekad. Samas on ta jutus tunda ka andersonilikku stiilsust, mis peegeldub värvikates väljendites. Daniel-Day Lewise rolli Plainview’na võib nüüd kirjutada julgelt filmiajaloo suurrollide kõrvale nagu Orson Wellesi kodanik Kane või Robert De Niro Jake La Motta. Järgmisel aastal jagatav parima meespeaosa Oscar on selleks esimene tõestus.
Ka kõrvaltegelased on tasemel, kuid neid ei saa võrrelda Lewise esitusega. Paul Dano mängib kahte täiesti vastandlikku perepoega, kuigi ühes rollis on ta ainult mõned minutid. Paul Sunday on kaval ja ahne, tema vend ja vastand on Eli Sunday, kes on tagasihoidlik, siiras ja malbe preester. Dillon Freasier on Plainview väikse pojana väga hea, eriti peale ühte õnnetust, kus ta tegelane muutub täielikult. Kahju, et Ciarán Hinds kui Plainview parem käsi sai liiga vähe ekraaniaega, tundus olevat asjalik tegelane. Aga tegu on ikkagi ühe mehe show’ga ja Daniel-Day Lewis domineerib igas stseenis.
Tehnilises küljes on "There Will Be Blood" P.T. Andersonile omaselt perfektne. Robert Elswiti filmitud laiad ja ülipikad stseenid naturaalses kõrbevalguses on imelised. Palju laiekraanvõtteid ja lähivõtteid Plainview näost meenutavad Leonet. Osa stseene on filmitud nn maagilise tunni ajal, kui päike on just loojunud ja taevas on valge. Need stseenid meenutasid Terrence Malicku "Days of Heavenit". Jack Fisk, kes on varem töötanud mitmete Malicku filmide production designerina, toob siia 20. sajandi algusesse samasugust ehtsust. Enamik ehitisi on minimalistlikud värsketest laudadest kokku löödud hütid, millesarnastes tolle aja kaevurid ilmselt elasid. Montaaž on väga ebatraditsiooniline nii P.T. Andersoni vaatepunktist kui tavalise meelelahutusfilmi arusaamast. Helikujundus on väga keerukas. "Radioheadi" artisti Jonny Greenwoodi tehtud muusika on väga professionaalne ja sobib filmiga suurepäraselt. Ta kasutab veidraid instrumente, mis imiteerivad Plainview hinges mürtsuvat ja krigisevat naftatorni. Kriitilistel hetkedel kasvab muusika suurejooneliseks nagu Kubricku suurteostes.
Paul Thomas Andersoni meistriteos "There Will Be Blood" on väga sügav sissevaade ühe ahne ja misantroopse inimese sügavatesse hingesoppidesse. Daniel-Day Lewise roll ja see linateos lähevad filmiajaloo esiritta selliste suurteoste sektorisse, kus istuvad John Hustoni "The Treasure of the Sierra Madre" ja Orson Wellesi "Citizen Kane". "Veri hakkab voolama" on selline film, mis oleks võinud vabalt olla lavastatud eelmise sajandi keskel mõne suurlavastaja poolt. Aga ma olen õnnelik, et just P.T. Anderson tegi selle filmi, sest tema stiil ja tunnetus annavad sellele palju juurde. Filmisõnaraamatus võib modernse klassika alla vabalt kirjutada "There Will Be Blood".
