15-aastasena kogetud kuulsuse tähesära varjutab veel 50 aastat hiljem Björn Andreseni elu.
Aastal 1970 sõitis režissöör Luchino Visconti läbi pool maailma, et leida poissi, kes kehastaks tema filmis „Surm Veneetsias” Tadziot täiuslikku ilu, nagu on kirjas algupärandi autoril Thomas Mannil. Otsitu leidis ta Stockholmist õrna ja häbeliku noormehe, kellest sai pärast esilinastust maailma kõige ilusam poiss, nagu Visconti teda oma intervjuudes nimetas. Kuulsuse eest tuli paraku maksta. Pool sajandit pärast filmi esilinastust püüab Björn Andrésen mõista, mis juhtus ja kuhu kadus õnn. Film ilu hinnast, laste objektiseerimisest ja sellega seotud isiklikust draamast.